Külvad mõtte lõikad saatuse ehk Algus.

31. juuli 2010

Inimene on saladus. Minu lugu on selline. Olin viis aastat vana ja väga haige.  Olukord oli kriitiline, sest ükski ravim ei mõjunud. Minu isa oli jõudnud juba emale öelda,et tema seda kirstu kanda ei suuda… Ühel õhtul kuulasime koos emaga raadiost kuuldemängu lastele. Loo lõpus läks kaduma imettegev võluhelmeke ja siiani mäletan raadiohäält ütlemas – lapsed otsige kõikjalt  võluhelmekest, sest tal on suur imettegev jõud ja ta võib täita kõik sinu soovid. Ema julgustas ka mind, otsi Tiina,võib olla leiad just sina. Ma olin voodihaige ja sain otsida ainult oma voodist. JUHTUS IME! Võluhelmeke oli minu padja all. Ma olin ainuke väljavalitud laps kogu maailmas. Soovi midagi suurt, julgustas ema. Mis sai olla suuremat minu olukorras soovist saada terveks. Ime juhtuski, sellest päevast algas minu paranemine. Ma uskusin jäägitult, et võluhelmeke täidab kõik suured soovid.

Selle mõtte pani minu pähe väga oskuslikult ema. Ema oli lõhkunud vargsi ja kiiresti oma kõige ilusama kõrvarõnga ja peitnud selle minu padja alla. See mõte muutis minu elu. Teadvuse fenomen on teaduses siiani lahendamata probleemiks. Lahendamata probleemid ärgitavad mõttelendu ja kutsuvad esile erinevaid spekulatsioone. Miks me oleme sellised nagu oleme? Kus sünnib tegelikult mõte? Millest tuleb uskumus iseenda ja maailma kohta? Kes paneb mõtted sinu pähe?

Sellised teemad ei jäta tavaliselt kedagi külmaks,sest need on igaühe jaoks isiklikud teemad. Superandekat  filmitegijat Christopher Nolanitki erutas kümne aasta vältel alateadvuse mõjutamise ja unes ärkvel olemise teema. Valmis lugu, mis haarab kaasa miljoneid – Algus.

Lugu oleks justkui tööstusspioonaazhist ja bondilikku actionitki on palju, aga on üks suur aga – see kõik toimub unes ja alateadvuse tasanditel. Kuriteopaik on äärmiselt ebatavaline –  erinevad teadvusseisundid,mitte midagi tavalist ja käega katsuvat,varastatakse ideid kuni jõutakse alguseni. Algus. Millal said sinu pähe need mõtted sellisena nagu nad on? Tuntud suhtlemisguru Dale Garnegie käest olla kord küsitud,milline on suurim õppetund tema elus. Garnegie vastas, et suurim õppetund on arusaamine sellest, millise tähtsusega on meie mõtted. Muutes mõtlemist muutub elu.

Nolan on kaasahaaravalt selle tõe muutnud oma filmi põhisündmuseks – muutes inimese uskumusi iseenda ja oma võimaluste kohta saab muuta tema saatust.

Minu isiklik suur lemmik on selle filmi juures kindlasti muusika. Helilooja Hans Zimmer on kindlasti geenius!

Lihtsalt hämmastavalt täpne on tegevuse taustaks valitud heli võimendades unenäolisust ja lummates. Meenutuseks lugejale, et sama mees on teinud muusika ka filmidele Gladiaator, Vihmamees, Kariibimere piraadid, Pimeduse rüütel jpt. Tunnistan, et iga kord kui ma kuulen Alguse võimsat heli(ja ma kuulen seda tihti, sest töötan ju kinosJ)jooksevad külmavärinad mööda keha – see on nii hea! Selle filmi üks kandev roll on kindlasti helil ja ma annaksin Hans Zimmerile Oscari juba ära. Võimas.Inimene on saladus, aga Christopher Nolan oskab inimhingele lähedale saada. Hans Zimmeri abiga loomulikult,Leonardo DiCapriost rääkimata…Seda peab nägema ja kuulama.

Inimene oskab teadlikult kasutada ainult 10% oma ajus potentsiaalist ja 90% ajutegevusest toimib alateadvuse peidetud tasanditel,millele võib olla ainuke ligipääs unes. Inimesel juskui oleks võimalik kontrollida oma mõtteid ja muutuda domineerivate mõtete toel. Väidetavalt on umbes 70%inimese peas tiirlevatest mõtetest negatiivse suunaga. Miks me valime need mõtted,on see kollektiivne alateadvus? William James, ameerika psühholoogia isa, selgitas, et alateadvuses on peidus jõud,mis panevad maailma liikuma. Inimene on see, mida ta kogu päeva jooksul mõtleb.

Kus on algus sinu mõtetele?

Ühtegi mänguasja maha ei jäeta.

31. juuli 2010

„Kui sa vahel vaatad ringi, rõõmsas tujus kaed ja vaed, näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed,“ luuletas Leelo Tungal.

Kas tänase ministri mängud ja mänguasjad olid teistmoodi kui tänase automüüja? Millega ja kuidas mängis mees, kes vanglas praegu karistust kannab? Kas pätt, kes lõhub tänaval, tagus juba lapsena oma nukku peaga vastu põrandat? Millega ja kuidas mängisid sina?

Me kõik tuleme lapsepõlvest ja oleme osaliselt tänu võlgu ka oma mänguasjadele, et oleme kujunenud sellisteks nagu me oleme täna. Mõtle oma vanale karule, robotile või Barbile või hobusele, mis aitas niipaljudel põnevatel fantaasiatel tegelikkuseks saada.

Mulle meenub esmalt mu vana hea nukk Pille-Riin, kellele ma umbes kolmeselt tõsimeeli üritasin kolmerattasel sõitu selgeks õpetada, aga ta üleannetu ei püsinud sadulas ja mu suur karu koos kolme väikesega, kes kõik jõudsid minuni ühel sünnipäeval ja kellega sai mängida näiteks arsti või siis hoopis kino. Mina mõtlen täna nendele vanadele lapsepõlvekaaslastele seepärast, et vaatsin hiljuti filmi Lelulugu 3.  Ja tunnen pisukest kurbust, et ühtegi mu truudest lapsepõlvekaaslastest enam mu lähikonnas pole.

Tunnistan ausalt, et Lelulugu oma varasemate osadega (1995 ja 1999)oli minust kuidagi mööda läinud ning mul oli millegipärast tugev eelarvamus, et tegemist on primitiivse lastekaga. Kolleegid, kel eelmiste filmidega seoses lapsepõlve nostalgiat, veensid mind vaatama. Ma olen selle eest tänulik, sest need minutid, mis ma oma elust veetsin Lelulugu vaadates, olid igati hästi veedetud. Vahvad vaprad tegelased  – kartmatu astronaut Buzz Ligthyear, Jessie the Yodeling Cowgirl, Kauboi Woody ja teised, äratavad Sinus peituva igavese lapse ja toovad meelde ammuunustatud ägedad mängud.

Film oli tore, parajalt südamlik ning ärgitas suhtuma oma vanadesse armsatesse kaaslastesse leludesse hoolikamalt, lisaks on ta veel 3 D-s ja toob seetõttu lelude seiklused eriti lähedale, siruta vaid käsi. Väikesed vihjed lelude tõsisemate üleelamiste kohta on ridades: meie Mai on ilma veata! Kuid ta nukk on ilma peata, pea on maas tal patsideta, kleit jäi ilma satsideta….suksu kaotas saba takka, peale selle pole lakka ammuilma olla tal, auk on ninal kollakal. (Leelo Tungal)

Mängida on mõnus aga  seda tuleb osata, mängima saab last õpetada ja mänguasjadele, kelle omanik neist välja kasvab, on võimalik leida uus mängija. Mänguasjad ei taha saada prügimäele, mänguasjad tahavad, et nendega mängitakse, nad tahavad kuuluda kellelegi, kes neid armastab, kes oskab nendega mängida. No selge, et päriselt mänguasjad ju on elutud, elu puhume neile ikkagi sisse meie – mängijad, aga nad on elanud koos meiega meie parimates mängudes, olnud meie unenägude saatjateks ja väärivad seetõttu meie lugupidamist. Neid võib edasi anda uutele omanikele, kes on valmis.

Meid Solaris Kinos ajendas leluteema esilinastuse päeval andma lastele ja leludele uus võimalus – korraldame mänguasjalaada, kus iga laps ja lapsemeelne saab oma mänguasju vahetada või müüa või anda üle uutele mänguhuvilistele. Mõte pole niivõrd müümises ega vahetamises kui võimaluses õpetada rohkem hoolima ja hoidma. Kurb on kuulda, et lemmikloomigi jäetakse tänavale kui nendest isu täis ja eks kaugeltki kõik haiged, pealt näha üksikud vanainimesed, pole tegelikult üksikud ,vaid unustatud kuna nad muutusid tülikaks.

Jah – mängimises avaldub meie olemus, suhtumises armsatesse leludesse võime hoolida ja armastada. Mänguasjadest saab paljuski alguse meie suhtumine ja seepärast neid ei lõhuta ega jäeta maha. Nii räägib pealtnäha lastejant Lelulugu 3 tegelikult hoopis valusamatel teemadel ja teeb seda väga hästi

Kui noor on Sinu hing.

30. juuli 2010

Mis on see, mis eristab inimlooma teistest loomadest? Üks suur erinevus on võime unistada. Võtame või kaljujoonised, kus kujutati õnnestunud mammutijahti või muud sarnast. Siis tulid trummipõrin, tantsud, regilaulud, muinasjutud, romaanid…

Kino tegeleb põhimõtteliselt samaga, mida püüdsid väljendada need  eelajaloolised koopajoonised, samaanitrumm ning siis juba Shakespeare. Oma hiiglasliku ekraani ja väga detailse helipildiga on kino võimeline looma uut reaalsust, millest koopainimesed ei osanud unistadagi. Kui vennad Lumierid rahvale kihutavat rongi näitasid, jooksis enamus saalist välja. Tänapäeva inimesed enam nii naiivsed pole, aga meeletu tagaajamine kurvilisel mägiteel paneb nii mõnegi tooli käsitugesid pigistama.

Miks me siis ikkagi käime kinos? Kahe tunni jooksul võid sa olla kõige julgem ja osavam, võrgutada ihaldusväärseimad mehed, prassida pururikaste paleedes või vireleda kerjusena Pariisi silla all. Hirmu ja armastust, valu ja vaimustust tundes oled justkui elusam kui iial varem. Igal juhul oled sa kogemuse võrra rikkam, kui kinost väljud. Hea film puudutab su hingepaelu, paneb su liigutusest pisaraid valama, vaimustusest õhku ahmima, kõhtu kinni hoides naerma. Sa võid saada emotsionaalse laengu, mida kannad endaga veel kaua pärast kinosaalist väljumist. Nagu pärast äikesevihma on õhk nii puhas ja kerge, nii tunned ennastki pärast head filmi.

Aga televiisor ja arvuti, kas suudavad nad asendada kino, nii nagu romaanid koopajooniseid?

Kino üks saladusi on selles, et lihtsas tões, et jagatud rõõm on suurem. Sajapealise rahvahulga ühes rütmis võnkuvad mandelkehad pakuvad kordades võimsamaid elamusi, kui padi kaenlas teleka või arvuti ees istudes ettekujutadagi võid. Kollektiivne eskapism, mis võimaldab olla korraga koos teistega ja samas nii turvaliselt üksi iseendaga.

Kinos koged sa ikka midagi uut ja ilmselt seepärast ka noored niivõrd kino armastavad. Ja kui sa enam kinos ei viitsi käia oled ilmselt vanaks jäänud. Ei mitte aastatelt vanaks, vaid vanaks hingelt.

Me käime kinos kuni jaksame loota, uskuda armastada ja unistada.

Kinoga saab imet teha ütles juba Nipernaadi.

Kui noor on Sinu hing, millal käisid viimati kinos?

Kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha.

23. jaan 2010

Ühel päeval ühes väikeses Eesti firmas heliseb telefon osakonnajuhi laual – Boss helistab: “Kuule, Sa rääkisid siin ühe firma pakkumisest, kuidas meie aeganõudev andmesisestamine lõpetada! Küsi meile pakkumine, kus kirjeldus, kuidas teha ja hind. Teeme ära, see on ju meile vajalik arendus!“ Osakonnajuhile tundub päeval olevat  mõistlik algus. Lõpuks ometi saab lahendatud paljude inimeste tööaega hullult kulutav, aga samas nii vajaliku lõpptulemusega protsess. Bossile esitatakse pakkumine ja pakkumise tegija saab positiivseid signaale vastuseks, mis julgustavad alustama ka programmikirjutamist. Tähtaeg on lühike, tõenäoliselt kulub kogu nädalavahetuski töötegemiseks. Veel reede pärastlõunal on kõik korras, vastus veel kirjalikult puudu, aga mõista antud, et hea ja vajalik idee. Boss teatab osakonnajuhile, et ainult andis siin asjatundjatele meie majas ülevaadata. Ja siis ootamatult teatatakse tööpäeva lõpus – meil on ka teine pakkumine ja see on poole odavam. Hämmingus osakonnajuhile ütleb juht selgitavalt, saad ju isegi aru – poole odavam ja selles mõttes, millest sa rääkisid, polnud ju ka midagi erilist, me oleme ammu sellest rääkinud!

Mis tegelikult juhtus? Väga lihtne – võeti hea idee ja anti oma tuttavale teostada, kel polnud ideed, aga kes laenatud idee oskab ka realiseerida, hästi odavalt muidugi.

Teine lugu. Avatavas ettevõttes on vaja spetsiaalset mööblit. Pakkumine võetakse koos joonistega tuntud tegijalt  ja antakse edasi oma tuttavale väikeettevõtjale – tee ära! Odavalt muidugi ja pole ju vahet, milline firmamärk.

Need olid lihtsalt paar näidet. Selliseid või sarnaseid lugusid juhtub. Ajades oma äri proovitakse mõnikord igasuguseid nõkse, saadakse pakkumiste kogumisel ja muu sarnase tööprotsessi käigus teadmine ja põhioskus kätte ning antakse siis töö edasi kellelegi teisele teostada.

Veel on märgata, et ideid varastava ja muu sarnase tegevusega usaldust kuritarvitava kultuuriga firmades on töötajad juhiga ettevaatlikud, sest nad tajuvad, et ka neid ja nende ideid võidakse ka tasuta ära kasutada, omastada. Kui sellise juhiga firma väärtustest ja missioonist rääkida vaatab ta sind nagu rumalukest ja teatab siis isalik üleolevalt  – meil on kõik olemas. Halvimal juhul kuuled veel 5 minutit demagoogilist loengut, kuidas peamine on müüginumbri kasvatamine.

On see kasumile suunatud efektiivne äritegevus? Või on see ebamoraalne ja usalduströöviv käitumine? Või äriline lühinägelikkus?

Alati ei ole lihtne vastata küsimusele, kus siis jookseb piir äriliselt targa  ja kasumliku ning pügava  käitumise vahel. Äri ei saa teha ilma kedagi kahjustamata ja juriidiliselt on ka eelpool mainitud näidete asjaajamise juures ju ikkagi kõik korrektne.

Kui ise tahad olla puhta südametunnistusega ärijuht, siis oma otsuste eetilisuse hea test on televisiooni test. Kujutle end esinemas ja kõigile oma tegudest rääkimas. Kui kujutluses oleks seda hea tunne teha, siis oled ilmselt iseendaga kooskõlas.

Rooma filosoof Epiktetos  on öelnud, et mitte sellest pole kahju, et inimene sündis ja suri, et ta kaotas oma raha, maja, varanduse — see kõik ei kuulu inimesele. Kahju on sellest, kui inimene kaotab oma tõelise varanduse — oma väärikuse.

Kuidas Sulle tundub, kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha?

.

Kes kahte jänest taga ajab ei taba ühtegi.

8. jaan 2010

„Ma ei jõudnud kampaaniat ettevalmistada, ma ei saanud UPS-e paigaldada, mul on mõned märkmed,aga ma ei jõudnud prognoose teha,  ma unustasin graafikud kontrollida, mul on nii palju tööd, et ma ei jõudnud….“

Ma arvan te nõustuste, et kui me kuuleme selliseid vastuseid esimest korda või vahel harva, siis suudame me seda mõista – aeg ajalt võib parimatelgi meie hulgast olla päev, mil kõike juhtub ja sina ei määra enam juhtunu üle.

Kui me kuuleme selliseid põhjendusi juba mitmendat korda, siis on asjad halvad. Tõenäoliselt on tegemist olukorraga, kus keset segadust ja ruttu ei suudeta määrata kindlaks, mis on väärtuslik ja edasiviiv ja mis vaid pakiline, kuid üldse mitte nii oluline.

Ei ole kerge ühelgi juhil jääda tasakaalukaks olukorras, kus vaja ettevõttega efektiivselt edasi minna, aga meeskonnas on inimesi, kes  kipuvad jääma oma tegemata jätmistega jalgu. Nad on kogu aeg tööl, hõivatud, ootavad ületundide eest tasugi!

Robin Sharma oma raamatus Juhtimistarkus mungalt, kes müüs maha oma Ferrari“ kirjutab, et inimene, kes püüab teha kõike ei saavuta midagi. Suur osa inimesi hoiab end hõivatuna ega ole kunagi hoogu maha võtnud, et saaksid mõelda, millele keskendumine aitaks tõhusust parandada.

Päris tabavalt on sellise olukorra kohta öelnud Henri Thoreau: „ Toimekusest ei piisa, ka sipelgad on toimekad. Küsimus seisneb selles, millega oled hõivatud.“

Enamik inimesi jahib hiiri mitte elevante kui eesmärgid loomadeks mõelda. See ei ole veel töökus, kui näed ennast või kolleege pidevalt tööl aega veetmas. Võib olla on töökollektiivis kulutulena levinud nakkus, mis sunnib keskenduma tühjale-tähjale ja ei vii eesmärkidele lähemale, vaid hoiab hõivatuna?

Asjade ärategemise kunst seisneb mõistmises, millised asjad võib tegemata jätta.

Tühja askeldamise põhjus on tihti pakilisena näivate asjadega tegelemises, mille tulemusena väärtuslikud asjad jäävad tegemata. Levinud pakilised ajaröövlid on koostööpakkumistele vastamine, telefonikõned, meilide vastamine, ühelt teemalt teisele hüppamine, probleemide alla mattumine, mille tulemusena on päris loomulik põgeneda mõne näiliselt töise tegevuse juurde, mis aga edasi ei vii.

Sellise sisutühja askeldamise taga võib olla kaks põhjust:

  1. Teadmiste, oskuste või ande puudus
  2. Oskamatus väljakujunenud olukorda muuta(harjumuse jõud)

Me tegelikult upume iga päev valikutesse. Nii nagu on võimalus valida saja erineva telekanali vahel on ka võimalus valida, millega täita oma töö aeg.

Lahendus hiirtejahilt elevante küttima hakkamiseks on olemas.

Sisutühjast askeldamisest väljumiseks on meil vaja:

  1. Otsust
  2. Eesmärki
  3. Tegevuskava
  4. Enesedistspliini

Tegevuskava on ainuke asi, mis juhib meid välja pisitegevuste ja muidu muretsemise rägastikust.

Tõeline proovikivi on muidugi tegevuskavale kindlaks jäämine. Enesedistsipliin on tubliks saamise DNA! Nii naljaks kui see ka ei ole, siis mida karmim sa enese vastu oled, seda leebem on sinu vastu elu.

Iga päev samade asjade samamoodi tegemine ei anna uusi tulemusi. Idee võib olla hea, aga ainult hoolikalt kavandatud teostus toob tulemuse.

Mul on olnud õnn teha tööd mitmes edukas ettevõttes. Neil on palju erinevusi, aga üks omadus on sarnane – edu saavutavates ettevõtetes teevad inimesed väärtust loovad asjad detailideni põhjalikult ära, mida teised teha ei armasta.

confucius1Lõpetuseks tagasi alguse juurde, sest Kong Fuzil oli õigus – kahte jänest korraga tagaajades ei saa kumbagi kätte. Mida teha? Keskendu priskemale jänesele, kui praadi tahadJ

Mida on õppida Columbuselt 21.sajandil?

13. dets 2009

Lugesin Kevin Eikenberry blogist huvitavat mõttekäiku sellest, mida oleks õppida Columbuse suurest avastusreisist.

7084P-Columbus~Great-Explorers-Christopher-Columbus-PostersTäpsemalt, Columbus lahkus oma esimesele reisile 3. augustil 1492. Ta purjetas vastu tundmatusele järgides oma visiooni leida laevatee vürtside, siidi ja muu kauba kiiremaks transpordiks Euroopast Aasiasse.

Columbuse elu ja teekond on kasulik õppetund igale juhile ka täna. Muutunud on masinad, aga mitte inimloomus.

Siin on viis konkreetset lugu, mil väärtust täna rohkem kui kunagi varem ja mida me kõik saame Columbuselt õppida.

1. Vii oma  ideed ellu.
Columbus uskus, et Maa ümbermõõt on väiksem kui arvati. See usk viis ta loogilisele (tema veendumusele rajatud) järeldusele, et mõne nädala jooksul jõuab ta oma laevadega Aasiasse. Sellele eeldusele rajas ta plaani ja kogus toetusi ning jäi endale kindlaks hoolimata paljude inimeste püüetest teda naeruvääristada ning tema plaanides sügavalt kahelda. Nii käituvad liidrid.

Kas Sina oled testinud oma unistusi ja proovinud neid ka tegelikult ellu viia?

2. Leia häid toetajaid.
Columbusel ei olnud ressursse, võimu või raha mängu panna, et oma plaani ellu viia. Ta püüdis leida toetust Portugalilt ja Inglismaalt, enne kui lõpuks õnnestus tal veenda Hispaania Ferdinandi ja Isabellat oma mõtteid toetama.

Suured juhid teavad, et nad ei saa saavutada üksi suuri eesmärke ja nad töötavad järjekindlalt selle nimel, et leida toetajaid oma visioonidele, tõekspidamistele ja ideedele.

Kas oled loonud toetajate meeskonna oma visioonile?

3. Ära rahuldu väikeste võitudega.
Columbus leidis uue maa oma esimesel reisil (Bahama), kuid ta ei leidnud kaubateed. Ning ta läks uuesti ja uuesti ja uuesti. Kokkuvõttes juhtis ta nelja avastusretke, iga kord  avastas ta uusi maid.

Kuigi Columbus ei suutnud saavutada oma esialgset soovitud eesmärki ja leida otsetee vürtside toomiseks, ei saa me teda kuidagi nimetada allaandjaks.Ta läks ajalukku kui mees, kes avastas uue maailma – Ameerika.

Kui Su visioon on selge ja usk tugev, siis see aitab Sul olla järjekindel.

Kas tagasilöögid on sulle märgid allaandmiseks või väljakutse uuesti ja paremini proovimiseks?

4. Koosta korralik plaan.
Columbus ei läinud püüdma  kuninganna Isabellat  lihtsalt kerge sarmiga, visates lauale ideid ja siis hopp! kohe laeva ja merele. Mitme aasta jooksul kogus ta materjale navigatsiooniks ja reisiplaanide täpsustamiseks. Rahastamise protsess üksi kestis seitse aastat, enne kui ta reisi alustas. Kogu selle aja ta viimistles oma plaani ja korrigeeris üksikasju enne kui idee hakkas vilja kandma.

Kuidas Sina kavandad oma ideede elluviimist?

5. Mõtle suurelt.
Columbus julges erineda tema ajastule iseloomulikest kinnisideedest ja pürgida sinna, mis teistele tundus naeruväärselt mõttetu – nii ju keegi ei tee. Ta mõtles suuremalt. Ta uskus, et viies ellu oma mõttetöö viljad ning tegutsedes hästi läbimõeldult saaks leida uue kaubatee – tuua vürtse Euroopasse otse, kiiremini ja väiksemate kuludega. Ta ei sidunud ennast tavatarkuse raamidesse ega püüdnud kasutada juba kasutatud lähenemisviise.

Columbuse veenvus ja põhjalikkus oma suurte plaanide esitamisel aitas teda lõpuks oma plaani ka rahastada.

Kui suurelt sina julged mõelda? Kas sinu visioon on piisavalt atraktiivne, et võluda, veenda ja kaasata ka teisi Sulle järgnema?

Lugu Columbusest näitab, et õppetunnid on alati olemas, kui me oskame neid märgata ja viitsime mõelda, mis sellest mul oleks õppida.

Teine suurem sõnum, on selles, et oma ideede elluviimisel tuleb olla järjekindel ning eelkõige ise uskuda, et Sinu visioon saab reaalsuseks. Alla anda on lihtne, sest peaaegu alati tuleb tagasilööke, mis tunduvad piisavad, et põhjendada loobumist eelkõige iseendale ja siis teistele.

Ma usun küll, et oma juhtimisoskusi arendada ja iseennast kasvatada saab õppides õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning kindlasti suurmeestelt nagu Columbus.

Jumal on detailides.

3. dets 2009

Enamus inimesi Euroopas töötab teenindusorganisatsioonides. Öeldes teenindus mõtleb tavaloogika suhtlemist ja kaasinimese aitamist. Varasemalt olengi oma teemaarendustes keskendunud eelkõige inimeste juhtimisele ja pakkunud võimalusi, kuidas suhtumist muutes muuta tulemusi paremaks.

Sellest ei piisa.Tegelikult on teenuse kui terviku kujundamine ja juhtimine ju laiem mõiste kui ainult teenindus ja selle juhtimine. Paljud probleemid ja klientide rahulolematus saavad alguse teenuse tervikliku planeerimise puudulikkusest.

Paar näidet.

Esimene näide. Ettevõtlikul inimesel tuleb idee avada kauplus, näiteks lastekaubad.

Ta asutab firma, muretseb ruumid, tellib riiulid ja leti jms., siis hangib soodsad lepingud kaubatarneteks ning laob kaupluse põranda maast laeni asju täis. Äri ei edene, kaubakuhilad kasvavad. Järgmine samm on tavaliselt nö aktiivse müügi käivitamine ja teenindajate palkade sidumine tulemusega. Mõne aja pärast kaovad kliendid ja koos sellega ka äri.

Teine näide. Ettevõtlikul inimesel tuleb idee avada kauplus, näiteks lastekaubad. Ta asutab firma, muretseb ruumid ja tahab pakkuda midagi teisiti kui tegelane esimesest näitest.  Ta kaasab sisekujundaja. Sisekujundaja näeb võimalust eneseteostuseks ja sünnib tõeliselt trendikas ja omaäoline kauplus, aga praktikas ei ole seda kunstniku eneseteostust mugav kasutada. Mõne aja pärast kaovad kliendid ja koos sellega ka äri.

Mida siis eeltoodud näidetest õppida, milline oleks õige lähenemine?

Teenuse edu ja kasumlikus sõltub teenuse kasutamise mugavusest. Teenust pakkuv inimene võib oma suurepärase ja hooliva käitumisega leevendada nurgelise, ebamugava ja läbimõtlemata teenuse tarbimise valu, aga klient valib jalgadega ja läheb varem või hiljem ikkagi sinna, kus tal mugav ja mõnus pluss sõbralik ja hooliv suhtlemine.

Teema ei puuduta mitte lihtsalt klienditsoonide kavandamist. Selleks, et pakkuda efektiivselt teenust, tuleb kindlasti tähelepanna ka backoffice asukohta ja kaubateekonda.

Harvard Business School’i emeriitpofessor Bob Hayes on öelnud:

”Viisteist aastat tagasi võistlesid firmad hinnas, praegu kvaliteedis, homme võistlevad disainis.

Disainis võistlemine tähendab siin eelkõige, et võidab see, kes loob keskkonna, kus kõik on läbimõeldud ja loomulik, mida kliendil on lihtne ja mugav kasutada ja kus tagala on teenuse kvaliteedi hoidmiseks sama hoolikalt läbimõeldud kui klienditsoon – tegemist on ju tervikuga.

Tervikpilti paberile visandades saame paika teekondade kulgemise loomulikud teed. Aga tõde on alati detailides!

Võtmeväljakutse igale teenindusettevõtjele – luua ettevõtte, mis A-st O-ni oleks disainitud ühes võtmes, idee alates ruumi kujundusest detailideni, veebilahendusest, tehnikast kuni inimeste käitumiseni oleks läbimõeldud tervik.

Mida teevad parimad teenusepakkujad teisiti, kui näidetes toodud ettevõtjad?

Parimad liidrid näevad tervikut ja sellest lähtudes ajavad taga iga detaili vastavust tervikule. Edukate firmade üks edu saladustest on kindlasti liidri võime näha kaugemale, planeerida suurejoonelist tulevikku ja pöörata tänases päevas tähelepanu igale detailile, mis selle tuleviku saabumise kindlustab.

casa_batlloMillist lugu jutustad oma klientidel sina? Kas sinu teenuse põhikomponedid –  Inimesed, Protsessid, Kujundus, Tehnoloogia, jutustavad kõik sama lugu?

Iga detail peab toetama terviklikut. Iga kliendi kokkupuude firmaga on lubaduste täitmise tõehetk.

Visioon on ülioluline, aga pisiasjad suurte tegude vundament.

Rännates teenindusmaastikul.

27. nov 2009

Kuidas Sulle tundub, kas on nii, et eesti klient ei taha, et talle aktiivselt müüakse? Eestlane tahab vaikselt ise vaadata ja uurida, ta teab ise, millal ta ostab ja mida ta ostab. Eestlane ei taha, et temaga räägitakse. Eestlane on üks iseteadja ja ärge teda palun tüüdake.

Aga arvata on, et ka ükski inglane, prantslane või venelane ei taha, et talle midagi (pealegi veel oskamatult) pähe püütakse määrida.

Mina usun, et tegelikult rahvus ei loe, küll aga loeb oskus suhelda, loeb empaatiavõime, loeb hoolivus.

On päris ootuspärane, et kui hüpata sinu teenindusalasse sisenenud kliendile kohe innukalt ligi ja esitada tüüpküsimus: Kas ma saan teid aidata?, siis enamus kliente vastab kiiresti: „Tänan ei!“. Mõned kliendid lausa lahkuvad, aga paljud, kes isegi kangelaslikult jäävad, tunnevad ohtu, et nüüd hakatakse mingit kaupa peale pressima.

Inimesele meeldib alati kui teda koheldakse tähelepanu ja soojusega.

Meile meeldib tunda, et oleme vabad oma otsustes ja teeme neid ise!

Pähemääriv ja tüütu tegelane on enesekeskne, ta tahab müüki teha ja ta ei vali vahendeid. Ta ei mõtle kliendile. Sellise tegelase käest ostetakse vahel sellepärast, et temast lahti saada, selline halastusost ja siis ei soovita teda enam kunagi näha, mitte kunagi!

Kuidas siis ikkagi saavutada hea ja usalduslik kontakt ning aidata ostuotsusele kaasa?

Oskuslik teenindaja suudab luua hea suhte, tunneb siiralt huvi, on oma teenuse või kauba ekspert ja soovitab eksperdina Sulle vajalikku kasutades lihtsaid võtteid.

  1. Märka inimesi ja naerata – loo silmside.
  2. Tervita lahkelt ning rõõmsalt.
  3. Lähene kliendile kohe, kui märkad, et nõuandmine on võimalik(klient vaatab otsides ringi, uurib toodet, hinnakirju)
  4. Soovita kliendile toote juurde sobivaid lisandeid.

Kliendina tunnen, et hoopis halb tunne jääb, kui kuuled hiljem kellegi käest, et kohas, kus Sa käisid oli veel mõni põnev pakkumine, aga mulle ei soovitatud. Ma ei mõtle ainult kaupa, vaid teenust. Miks siis ometi!

Kõige hullem, mis oleks võinud teenindajaga juhtuda, oleks minu viisakas keeldumine, parim, mis oleks võinud juhtuda – ma oleksin ostnud või kasutanud maja teisi teenuseid ja kiitnud!

At your serviceTeenindusteekonnal kliendina rännates kohtab kolme erinevat lähenemist.

  1. Kliendikeskse suhtlemine
  2. Müügikeskne suhtlemine.
  3. Teenindaja enesekeskne suhtlemine

Aega parajaks tegev – „see pole minu töö“ mõtlemine loob teenindaja enesekeskse suhtluse.

Agaralt pealekäiv ja oma müügiboonusest mõtlemine loob müügikeskse suhtluse.

Endast kui ala eksperdist ja kliendi nõustajast/abistajast mõtlemine loob kliendikeskse suhtluse.

See, mida me kliendina soovime kogeda on kliendikeskne lähenemine.

Kliendikeskne lähenemine saab võimalikuks siis, kui teenindaja on end õigesti positsioneerinud. See, kuidas teenindaja endast mõtleb ja kellena ennast näeb, loob kliendikogemuse.

Kas tõsiasi, et massides on enesekeskne või müügikeskne lähenemine, ei taandu sellele, et eestlane lihtsalt ei märka kaasinimesi, või täpsemalt – ei taha märgata. Kui tänaval keegi porilombis lamab, siis üldjuhul minnakse temast ringiga mööda – kindlasti mingi joodik. Väga harva tunneb keegi huvi, et äkki on inimesel paha, äkki ta vajab kiirabi.

Sarnane situatsioon on ka teeninduses – tegeliku huvi puudumine. Teenindaja peaks näitama siirast huvi kliendi suhtes. Aga kuidas ta ikka seda teeb, kui see pole tal veres, kui ta oma naabrilegi tere ei ütle, rääkimata, et teinekord küsiks kuidas tollel läheb. Ja kliendina saame ju kohe aru, kas teenindaja tuleb sinuga vestlema, sest nii peab, nii on teda õpetatud või siirast huvist sind aidata. Pange rohkem tähele oma kaasinimesi, armastage neid – no ei ole nad kõik ülbed ja mölakad ja joodikud…

Võib muidugi soovitada, et teenindaja peaks lähtuma kliendi huvidest, olema talle nõuniku eest, olema tema parem käsi, tema isiklik sekretär, tema tugiisik.. Aga argipäevas pakutakse vastu mustmiljon põhjust, miks seda teha ei saa. Muuseas viimasel ajal olen kogenud, et teoorias teatakse hästi, kuidas teised võiksid teenindada, aga ise – no kuidas ma talle nüüd ütlen, et kas meeldis meie juures, parem vaatan kõrvale, käed niigi tööd täis ja ega ülemused maksta ka ei raatsi ja ületunde on palju ja keegi infot ei jaga ja oi veel on põhjusi….

Tõmba pidurit ja mõtle!

20. nov 2009

Vabatahtlik tuletõrjuja on üllas amet, siin pole kahtlustki. Sekundid loevad, sa päästad elusid, kodusid, vara. Igal õhtul jõuad koju  – kangelasena.

Arvatavasti see kangelaseks olemise tunne on see, mis sunnib ka paljude teiste elualade  esindajaid harrastama tuletõrjuja tööstiili.

Mõnutunne, mis saadakse teadmisest, et oled hädavajalik, tegutsed, lahendad probleeme käigu pealt on võimas, adrenaliini tuleb pidevalt peale ja nii see elu mööda läeb.

Mõnutunne pole ainus, mis sunnib end pidevalt tegutsemas hoidmas. Paljud  inimesed on justkui võõrdunud mõtlemisest. Ilma mõteteta  olla ei suuda, aga peas on peamiselt need asjad, kuhu pilk suundub või mis kõrvu kostab. Selline tegus rämpsmõtlemine.

oravarattas jooksSellises oravarattas võib tekkida ülima professionaalsuse illusioon. Kuna jooksed kiiresti, kätega samal ajal vehkides  ja kiiresti rääkides, on tulemus kahtlemata omamoodi muljetavaldav.

Olen kohanud inimesi, kes olles minetanud enamuse oma loovast mõtlemisest, põrutavad pimesi ringiratast ja usuvad siiralt, et on teel tippu!

Mitte kõik tiirutajad ei ole mõteteta. Mõned on sundolukorras. Ratta on käima tõmmanud teised käed. See juhtub näiteks siis, kui oled tööle sattunud organisatsiooni, kus puudub selge visioon ja arusaam, millises äris me oleme ja mis on meile tähtis. Ma mõtlen sisuline nägemus ja seda toetav tegevus, mitte sahtlipõhjas paar lehekülge paberit.

Kogemata valesse kohta oravaks sattunud tublid inimesed astuvad tavaliselt maha siis, kui tõde mõtte puudumisest lõplikult selgub, lootus  otsa saab ja ennast petta enam ei jaksa.

Eks paljud meist  lasevad end aega ajalt kasvõi korraks rattasse tõmmata.See on ohtlik, sest ratas võib neelata.

Kõigepealt adrenaliini laks ja näiline edu tunne, siis energia lõpp ja saabub läbipõlemine.

Vaata korraks ausalt ennast kõrvalt, kas äkki sinustki on saanud ringiratast jooksev haavamatu tuletõrjuja, kes iialgi ei peatu, sahmib laial rindel, toodab tööd juurde ja ei mõtle päriselt.

Tõmba pidurit ja mõtle!

Kontoritulekahjud ja äriavariid, mis siis nendest saab? Midagi ei juhtu. Tihti on see paanika tekitatud töise hõivatuse illusioon.Sul on 1000 tegemist, muidugi!… aga nendest on ainult mõned tõeliselt tähtsad. Peatu hetkeks ja mõtle, miks sa teed seda, mida sa teed? Millist 1000-st tegevusest  siis valida? Küsiks nagu Irvikkass raamatust Alice Imedemaalt:“Aga kuhu sa tahad jõuda, mis on sinu eesmärk?“ Kui sul eesmärki pole, siis on üsna ükskõik tõepoolest kuhu minna.

Järgnevalt küsi endalt täpsustavalt – miks see eesmärk mulle tähtis on? Milline on parim moodus eesmärgi saavutamiseks?.

Asju, mis aetud ajamise pärast, kiirustades ja soovist raporteerida, pole tegelikult kellelgi vaja.

Siinkohal meenuvad mulle mu ema õpetussõnad: Keegi ei küsi kaua sa seda tegid, aga kõik näevad tulemust!“

Sul pole aega!Kas see, mis täna teed viib sind edasi või on jälle kõigest paigaljooks.einstein-gnu-think-freely

Meil kõigil on ööpäevas täpselt ühepalju aega!

Mõtelda on mõnus, sest kui suudad väljamõelda, oled sisukam kui eales varem.

Mis on coaching, kas Sina tead?

13. nov 2009

Oz`i võluril oli õigus, kui ta ütles, et endasse tuleb uskuda. Ja heal Idanõial oli õigus, kui ta ütles, et enamik vastuseid on meie endi peas olemas. Nagu Dorothy, peame ka meie jääma endale truuks ning lubama teistel end aidata vastuste paljastamisel, mis on meie sees juba olemas. Nii nagu mina asjast aru olen saanud – coaching on juhtimisstiil, mille abil saab aidata paljastada vastuseid, mis inimese sees ootavad, et tuleks keegi, kes oskab küsida õigeid küsimusi ja kuulata ära vastused.

Järelikult coach on nagu Hea Idanõid, kelle  eesmärk on suurendada inimese teadlikkust oma eesmärgist, teekonnast sinna ja oma võimetest.

Areng ja muutus on ühe ilmingu erinevad nimed. Lihtsalt areng kõlab kuidagi positiivsemalt ja muutus alati mitte. Ilming, millest ma räägin on ELU. Meie elu on pidev osavõtt mängust nimega MUUTUS. Selles muutuste mängus võid visata täringut järjepanu saades  tulemuseks sama teekonna taaskordamise või kukkudes tagasi vanale tasandile. Vahel aitavad meid mängus edasi kogemused, mida mängides omandame, aga tihti keegi kogenum aitab aru saada, miks sa edasi ei pääse, miks sa jälle esimeste hulgas välja langesid. See kogenum võib olla COACH.

Raimo Ülavere on juhtide coach. Ta on mees, kes on julgelt visanud täringut ja saavutanud mängus uue taseme. Neljateistkümne aastaga kujundas ta endast ühe asjaliku majandusajakirjaniku. Ja siis viskas jällegi uljalt täringut  sattudes täiesti teise mängu. Majandusajakirjanikuna keskendus ta küsimustele, mis huvitaks lugejaid, uus mäng nõudis uusi oskusi lisaks.

Ka nüüd küsib ta küsimusi, aga eesmärk on teine. Eesmärk on juhtida inimest arengule, muutuma soovitud suunas, võitma. Raimo Ülavere on aus ja mängib selgete ja ausate reeglitega mängu. Juhi coach, coaching – see inglisekeelne väljend võib nii mõnegi segadusse ajada küll. Aga nähtuse tutvustamiseks on Raimol jätkunud energiat asja selgitada ning kirjutada raamat –Tagasi mängu. Võitma.

Coaching ei ole Eestis veel laialt levinud ja kui tegevus ise on eksisteerinud, siis on see olnud pigem nähtus, millel pole ühtset nime. Seetõttu on väga tänuväärne, et nüüd on võimalik lugeda heas emakeeles kirjutatud coachingu – raamatut.

Raamat on hästi ülesehitatud ja lisaks praktilisele kasutusväärtusele suudab  panna mõtlema juhtimisele ning konkurentsis edu saavutamise tagamaadele laiemalt. Raimo Ülavere jagab praktilist isiklikku kogemust, vahendab mõtteid loetud headest raamatutest ning toob  tööriistu kätte nii neile, kel tahe endal inimesi arengule suunata kui ka neile, kes seda raamatut lugedes mõistavad, millist kasu nad võiksid saada, kui neil õnnestuks leida endale sobiv coach.

Raamatule lisavad elu intervjuud tippjuhtidega ning värvikalt kirjeldab Raimo Ülavere oma elu õppetunde. Autor ei esita end eksimatu ässana, „überguruna“, kes alati olukordadest üle. Avameelselt teeb ta juttu ka sellest, mis viltu on läinud.


Juhi isiklik arengutreener kui tark mees taskus.

Tegelikult sooviks ju paljud meist, et lapsepõlvest tuttav tark mees oleks taskus ja aitaks keerulistest olukordadest targa ning tugevana väljuda, aitaks hoida mängus. See tark, usaldusväärne mees iga juhi tarbeks võikski olla isiklik coach. Isiklikult olen justnimelt sellise juhtimistiili pooldaja nagu coaching seda on. Tunnistan, et ainuke, mis minus tõrget tekitab on sõna ise – coach, no pole sel sõnal eestikeeles sellist jumet nagu ameeriklaste kõrvadele ilmselt on.

Sisuliselt on coachi näol tegemist juhi isikliku arengutreeneriga. Minu meelest kõlab see sel moel öelduna eesti keeles väga hästi.

Idee arendada äri isikliku treeneri kasutamise abil on maailmapraktikas ülevõetud ikkagi spordist, täpsemalt tennisest. Ülavere meenutab oma raamatus Harvardi tennisetiimi kaptenit Tim Gallwey`d, kes avastas, et tema hoolealused saavutavad suuremat edu siis, kui neil aidati selgeks saada, kuidas nad saavad ise paremini õppida. See osutus tõhusamaks, kui uute löökide või tehnika õppimine.

Raamatut Tagasi mängu. Võitma soovitan kõigile, kel huvi saada lähemalt tuttavaks coachingù-teemaga. Coachingust endast – arvan, et on suur privileeg leida endale isiklik arengutreener, usaldusväärne tark mees taskus, kes aitab tagasi mängu, võitma.