14.septembril 2009 kirjutab Rein Sikk Eesti Päevalehe veergudel, et teenindajad hävitavad Eesti maine. Teenindus on nii kehv. Mida kehv teenindus tähendab? Kui öeldaks, et Eestis on kehv riisikasvatus, siis oleks see mõistetav ja loomulik. No pole meil õigeid tingimusi. Aga klienditeenindus. Mis eesti inimestel siis viga on?

Artiklid ja sõnavõtud kehva teeninduse teemadel on sagedased. Nüüd siis toodi mängu riigi maine, mis teenindajate halva ja hoolimatu käitumisega rikutud saab. Kas Eestil on kunagi olnud sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava kultuuriga riigi maine? Mulle tundub, et pole. Omariiklus on olnud ajas nii lühike, et vaba inimene pole jõudnud välja kujuneda. Ega aeg üksi ei aita. Pikem periood võib negatiivseid tendentse pigem süvendada.

Mulle on alati tundunud, et teenindusteema on palju laiem kui seda tavaliselt tõstatatakse. Teenindajad on lihtsalt oma ameti tõttu pideva luubi all, aga kas meie omavaheline suhtlemine väljaspool seda nö ametliku teenindust on teistsugune? See paljukirutud teenindus pole ju muud kui meie omavahelise suhtluskultuuri ja tõekspidamiste ning väärtuste ilming.

Paaril korral olen kuulnud juhtival positsioonil inimeste suust uhkusega lausutult, et ega eestlane polegi mingi teenindaja, neid võiks Taist sisse tuua. Meie, eestlased oleme liiga „kavalad“, et teenindada.

Üks keskmine kavalpea mõtleb ikka, kuidas teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

Kibestunud teenindaja leiab endale lohutust tõdemises, et selle palga eest rohkem ei saagi ja üldse, kes see minust siin hoolib ja minu arvamust küsib. Kibestunud kiuslikkus on omamoodi nagu mürgi joomine lootuses, et selle tagajärjel sured mitte sina, vaid sinu vaenlane, see, kelle sa oled mõelnud vastutavaks oma olukorra eest.

Mis on teenindamine? Kas lihtsalt toidu, joogi, riiete ja teenuste meieni vahendamine. Mulle meeldib rohkem mõelda, et teenindamine on iga tegevus, mille tulemus on suunatud teisele inimesele.

Meie ametialane ja eraeluline suhtlemine üksteisega igapäevaselt ongi kaasinimese teenindamine ühel või teisel moel. Meie omavaheliste suhete kvaliteet määrab meie elukvaliteedi.

Oma külalislahke kodu loomiseks ei palka ju Taist inimesi, kodu õhkkonna loomisega tuleb ikka pererahval endal hakkama saada.

Kui me ise tunnistame, et oleme rahvusena kehvad teenindajad, siis sama hästi võiksime tunnistada, et meil on halvad kombed ning õhuke kultuurikiht endiselt pärisorjaliku oleku katteks. Aga see tunnistus meile ju ei meeldi!

Kui me hambad ristis üksteisele vaevalist suhtlust pakume, siis see on ju meie enda valik. Elu, mille me hambad ristis ära elame.

Kui me lepime sellega, et meil on kehv klienditeenindus, siis teisisõnu lepime me sellega, et oleme tuimad kombetud inimeseloomad veel 21.sajandil. Inimeste kombed ja käitumine on oluliseim osa kultuurist või mis?

Mida siis teha, et olukorda muuta? Kuidas luua sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava riigi maine ja seda hoida?

Meil ikkagi tuleb tegelda Eesti ühiskonna väärtuste arendamisega laiemalt. Margit Sutrop on kirjutanud, et väärtusi, mida mõjutada tahaksime, võib olla erinevaid. Vasakpoolsed võivad öelda, et meil on puudus sallivusest ja solidaarsusest. Parempoolsed leiavad, et ettevõtlikkust ja loovust on liiga vähe. Kokkuvõttes näitab see ikkagi, et väärtuskasvatuses on midagi puudu.

Ma usun, et väärtuskasvatusküsimustes on nii vasak- kui ka parempoolsetel õigus.

Iga üksikisik saab juba praegu olla ise see muutus, mida ta tahab maailmas näha.

Iga teenindusettevõtja saab võtta vastu otsuse muuta oma ettevõte Eesti mainekujunduse lipulaevaks. Homsesse päeva vaatav juht peab suutma leida võimalused oma inimeste pidevaks arendamiseks. Võtma vastutuse, nägema kaugemale kui kärpimisest tulenev lühiajaline kasum.

Rosa McBeath-Canter Harvard Business Schoolist on öelnud: „Edukad ja edasijõudnud inimesed on reeglina ka osavad muutujad …”

Eestlane pole kehvem ega parem ühestki teisest rahvusest. Oleme olnud paindlikud ja kiired muutujad.

Ellujäämine nõuab uuenemist.