01.2010 arhiiv

Kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha.

23.01.2010

Ühel päeval ühes väikeses Eesti firmas heliseb telefon osakonnajuhi laual – Boss helistab: “Kuule, Sa rääkisid siin ühe firma pakkumisest, kuidas meie aeganõudev andmesisestamine lõpetada! Küsi meile pakkumine, kus kirjeldus, kuidas teha ja hind. Teeme ära, see on ju meile vajalik arendus!“ Osakonnajuhile tundub päeval olevat  mõistlik algus. Lõpuks ometi saab lahendatud paljude inimeste tööaega hullult kulutav, aga samas nii vajaliku lõpptulemusega protsess. Bossile esitatakse pakkumine ja pakkumise tegija saab positiivseid signaale vastuseks, mis julgustavad alustama ka programmikirjutamist. Tähtaeg on lühike, tõenäoliselt kulub kogu nädalavahetuski töötegemiseks. Veel reede pärastlõunal on kõik korras, vastus veel kirjalikult puudu, aga mõista antud, et hea ja vajalik idee. Boss teatab osakonnajuhile, et ainult andis siin asjatundjatele meie majas ülevaadata. Ja siis ootamatult teatatakse tööpäeva lõpus – meil on ka teine pakkumine ja see on poole odavam. Hämmingus osakonnajuhile ütleb juht selgitavalt, saad ju isegi aru – poole odavam ja selles mõttes, millest sa rääkisid, polnud ju ka midagi erilist, me oleme ammu sellest rääkinud!

Mis tegelikult juhtus? Väga lihtne – võeti hea idee ja anti oma tuttavale teostada, kel polnud ideed, aga kes laenatud idee oskab ka realiseerida, hästi odavalt muidugi.

Teine lugu. Avatavas ettevõttes on vaja spetsiaalset mööblit. Pakkumine võetakse koos joonistega tuntud tegijalt  ja antakse edasi oma tuttavale väikeettevõtjale – tee ära! Odavalt muidugi ja pole ju vahet, milline firmamärk.

Need olid lihtsalt paar näidet. Selliseid või sarnaseid lugusid juhtub. Ajades oma äri proovitakse mõnikord igasuguseid nõkse, saadakse pakkumiste kogumisel ja muu sarnase tööprotsessi käigus teadmine ja põhioskus kätte ning antakse siis töö edasi kellelegi teisele teostada.

Veel on märgata, et ideid varastava ja muu sarnase tegevusega usaldust kuritarvitava kultuuriga firmades on töötajad juhiga ettevaatlikud, sest nad tajuvad, et ka neid ja nende ideid võidakse ka tasuta ära kasutada, omastada. Kui sellise juhiga firma väärtustest ja missioonist rääkida vaatab ta sind nagu rumalukest ja teatab siis isalik üleolevalt  – meil on kõik olemas. Halvimal juhul kuuled veel 5 minutit demagoogilist loengut, kuidas peamine on müüginumbri kasvatamine.

On see kasumile suunatud efektiivne äritegevus? Või on see ebamoraalne ja usalduströöviv käitumine? Või äriline lühinägelikkus?

Alati ei ole lihtne vastata küsimusele, kus siis jookseb piir äriliselt targa  ja kasumliku ning pügava  käitumise vahel. Äri ei saa teha ilma kedagi kahjustamata ja juriidiliselt on ka eelpool mainitud näidete asjaajamise juures ju ikkagi kõik korrektne.

Kui ise tahad olla puhta südametunnistusega ärijuht, siis oma otsuste eetilisuse hea test on televisiooni test. Kujutle end esinemas ja kõigile oma tegudest rääkimas. Kui kujutluses oleks seda hea tunne teha, siis oled ilmselt iseendaga kooskõlas.

Rooma filosoof Epiktetos  on öelnud, et mitte sellest pole kahju, et inimene sündis ja suri, et ta kaotas oma raha, maja, varanduse — see kõik ei kuulu inimesele. Kahju on sellest, kui inimene kaotab oma tõelise varanduse — oma väärikuse.

Kuidas Sulle tundub, kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha?

.

Kes kahte jänest taga ajab ei taba ühtegi.

08.01.2010

„Ma ei jõudnud kampaaniat ettevalmistada, ma ei saanud UPS-e paigaldada, mul on mõned märkmed,aga ma ei jõudnud prognoose teha,  ma unustasin graafikud kontrollida, mul on nii palju tööd, et ma ei jõudnud….“

Ma arvan te nõustuste, et kui me kuuleme selliseid vastuseid esimest korda või vahel harva, siis suudame me seda mõista – aeg ajalt võib parimatelgi meie hulgast olla päev, mil kõike juhtub ja sina ei määra enam juhtunu üle.

Kui me kuuleme selliseid põhjendusi juba mitmendat korda, siis on asjad halvad. Tõenäoliselt on tegemist olukorraga, kus keset segadust ja ruttu ei suudeta määrata kindlaks, mis on väärtuslik ja edasiviiv ja mis vaid pakiline, kuid üldse mitte nii oluline.

Ei ole kerge ühelgi juhil jääda tasakaalukaks olukorras, kus vaja ettevõttega efektiivselt edasi minna, aga meeskonnas on inimesi, kes  kipuvad jääma oma tegemata jätmistega jalgu. Nad on kogu aeg tööl, hõivatud, ootavad ületundide eest tasugi!

Robin Sharma oma raamatus Juhtimistarkus mungalt, kes müüs maha oma Ferrari“ kirjutab, et inimene, kes püüab teha kõike ei saavuta midagi. Suur osa inimesi hoiab end hõivatuna ega ole kunagi hoogu maha võtnud, et saaksid mõelda, millele keskendumine aitaks tõhusust parandada.

Päris tabavalt on sellise olukorra kohta öelnud Henri Thoreau: „ Toimekusest ei piisa, ka sipelgad on toimekad. Küsimus seisneb selles, millega oled hõivatud.“

Enamik inimesi jahib hiiri mitte elevante kui eesmärgid loomadeks mõelda. See ei ole veel töökus, kui näed ennast või kolleege pidevalt tööl aega veetmas. Võib olla on töökollektiivis kulutulena levinud nakkus, mis sunnib keskenduma tühjale-tähjale ja ei vii eesmärkidele lähemale, vaid hoiab hõivatuna?

Asjade ärategemise kunst seisneb mõistmises, millised asjad võib tegemata jätta.

Tühja askeldamise põhjus on tihti pakilisena näivate asjadega tegelemises, mille tulemusena väärtuslikud asjad jäävad tegemata. Levinud pakilised ajaröövlid on koostööpakkumistele vastamine, telefonikõned, meilide vastamine, ühelt teemalt teisele hüppamine, probleemide alla mattumine, mille tulemusena on päris loomulik põgeneda mõne näiliselt töise tegevuse juurde, mis aga edasi ei vii.

Sellise sisutühja askeldamise taga võib olla kaks põhjust:

  1. Teadmiste, oskuste või ande puudus
  2. Oskamatus väljakujunenud olukorda muuta(harjumuse jõud)

Me tegelikult upume iga päev valikutesse. Nii nagu on võimalus valida saja erineva telekanali vahel on ka võimalus valida, millega täita oma töö aeg.

Lahendus hiirtejahilt elevante küttima hakkamiseks on olemas.

Sisutühjast askeldamisest väljumiseks on meil vaja:

  1. Otsust
  2. Eesmärki
  3. Tegevuskava
  4. Enesedistspliini

Tegevuskava on ainuke asi, mis juhib meid välja pisitegevuste ja muidu muretsemise rägastikust.

Tõeline proovikivi on muidugi tegevuskavale kindlaks jäämine. Enesedistsipliin on tubliks saamise DNA! Nii naljaks kui see ka ei ole, siis mida karmim sa enese vastu oled, seda leebem on sinu vastu elu.

Iga päev samade asjade samamoodi tegemine ei anna uusi tulemusi. Idee võib olla hea, aga ainult hoolikalt kavandatud teostus toob tulemuse.

Mul on olnud õnn teha tööd mitmes edukas ettevõttes. Neil on palju erinevusi, aga üks omadus on sarnane – edu saavutavates ettevõtetes teevad inimesed väärtust loovad asjad detailideni põhjalikult ära, mida teised teha ei armasta.

confucius1Lõpetuseks tagasi alguse juurde, sest Kong Fuzil oli õigus – kahte jänest korraga tagaajades ei saa kumbagi kätte. Mida teha? Keskendu priskemale jänesele, kui praadi tahadJ