23.01.2010 arhiiv

Kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha.

23.01.2010

Ühel päeval ühes väikeses Eesti firmas heliseb telefon osakonnajuhi laual – Boss helistab: “Kuule, Sa rääkisid siin ühe firma pakkumisest, kuidas meie aeganõudev andmesisestamine lõpetada! Küsi meile pakkumine, kus kirjeldus, kuidas teha ja hind. Teeme ära, see on ju meile vajalik arendus!“ Osakonnajuhile tundub päeval olevat  mõistlik algus. Lõpuks ometi saab lahendatud paljude inimeste tööaega hullult kulutav, aga samas nii vajaliku lõpptulemusega protsess. Bossile esitatakse pakkumine ja pakkumise tegija saab positiivseid signaale vastuseks, mis julgustavad alustama ka programmikirjutamist. Tähtaeg on lühike, tõenäoliselt kulub kogu nädalavahetuski töötegemiseks. Veel reede pärastlõunal on kõik korras, vastus veel kirjalikult puudu, aga mõista antud, et hea ja vajalik idee. Boss teatab osakonnajuhile, et ainult andis siin asjatundjatele meie majas ülevaadata. Ja siis ootamatult teatatakse tööpäeva lõpus – meil on ka teine pakkumine ja see on poole odavam. Hämmingus osakonnajuhile ütleb juht selgitavalt, saad ju isegi aru – poole odavam ja selles mõttes, millest sa rääkisid, polnud ju ka midagi erilist, me oleme ammu sellest rääkinud!

Mis tegelikult juhtus? Väga lihtne – võeti hea idee ja anti oma tuttavale teostada, kel polnud ideed, aga kes laenatud idee oskab ka realiseerida, hästi odavalt muidugi.

Teine lugu. Avatavas ettevõttes on vaja spetsiaalset mööblit. Pakkumine võetakse koos joonistega tuntud tegijalt  ja antakse edasi oma tuttavale väikeettevõtjale – tee ära! Odavalt muidugi ja pole ju vahet, milline firmamärk.

Need olid lihtsalt paar näidet. Selliseid või sarnaseid lugusid juhtub. Ajades oma äri proovitakse mõnikord igasuguseid nõkse, saadakse pakkumiste kogumisel ja muu sarnase tööprotsessi käigus teadmine ja põhioskus kätte ning antakse siis töö edasi kellelegi teisele teostada.

Veel on märgata, et ideid varastava ja muu sarnase tegevusega usaldust kuritarvitava kultuuriga firmades on töötajad juhiga ettevaatlikud, sest nad tajuvad, et ka neid ja nende ideid võidakse ka tasuta ära kasutada, omastada. Kui sellise juhiga firma väärtustest ja missioonist rääkida vaatab ta sind nagu rumalukest ja teatab siis isalik üleolevalt  – meil on kõik olemas. Halvimal juhul kuuled veel 5 minutit demagoogilist loengut, kuidas peamine on müüginumbri kasvatamine.

On see kasumile suunatud efektiivne äritegevus? Või on see ebamoraalne ja usalduströöviv käitumine? Või äriline lühinägelikkus?

Alati ei ole lihtne vastata küsimusele, kus siis jookseb piir äriliselt targa  ja kasumliku ning pügava  käitumise vahel. Äri ei saa teha ilma kedagi kahjustamata ja juriidiliselt on ka eelpool mainitud näidete asjaajamise juures ju ikkagi kõik korrektne.

Kui ise tahad olla puhta südametunnistusega ärijuht, siis oma otsuste eetilisuse hea test on televisiooni test. Kujutle end esinemas ja kõigile oma tegudest rääkimas. Kui kujutluses oleks seda hea tunne teha, siis oled ilmselt iseendaga kooskõlas.

Rooma filosoof Epiktetos  on öelnud, et mitte sellest pole kahju, et inimene sündis ja suri, et ta kaotas oma raha, maja, varanduse — see kõik ei kuulu inimesele. Kahju on sellest, kui inimene kaotab oma tõelise varanduse — oma väärikuse.

Kuidas Sulle tundub, kas väärikusel on väärtust või maksab ainult raha?

.