Ühtegi mänguasja maha ei jäeta.

31.07.2010

„Kui sa vahel vaatad ringi, rõõmsas tujus kaed ja vaed, näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed,“ luuletas Leelo Tungal.

Kas tänase ministri mängud ja mänguasjad olid teistmoodi kui tänase automüüja? Millega ja kuidas mängis mees, kes vanglas praegu karistust kannab? Kas pätt, kes lõhub tänaval, tagus juba lapsena oma nukku peaga vastu põrandat? Millega ja kuidas mängisid sina?

Me kõik tuleme lapsepõlvest ja oleme osaliselt tänu võlgu ka oma mänguasjadele, et oleme kujunenud sellisteks nagu me oleme täna. Mõtle oma vanale karule, robotile või Barbile või hobusele, mis aitas niipaljudel põnevatel fantaasiatel tegelikkuseks saada.

Mulle meenub esmalt mu vana hea nukk Pille-Riin, kellele ma umbes kolmeselt tõsimeeli üritasin kolmerattasel sõitu selgeks õpetada, aga ta üleannetu ei püsinud sadulas ja mu suur karu koos kolme väikesega, kes kõik jõudsid minuni ühel sünnipäeval ja kellega sai mängida näiteks arsti või siis hoopis kino. Mina mõtlen täna nendele vanadele lapsepõlvekaaslastele seepärast, et vaatsin hiljuti filmi Lelulugu 3.  Ja tunnen pisukest kurbust, et ühtegi mu truudest lapsepõlvekaaslastest enam mu lähikonnas pole.

Tunnistan ausalt, et Lelulugu oma varasemate osadega (1995 ja 1999)oli minust kuidagi mööda läinud ning mul oli millegipärast tugev eelarvamus, et tegemist on primitiivse lastekaga. Kolleegid, kel eelmiste filmidega seoses lapsepõlve nostalgiat, veensid mind vaatama. Ma olen selle eest tänulik, sest need minutid, mis ma oma elust veetsin Lelulugu vaadates, olid igati hästi veedetud. Vahvad vaprad tegelased  – kartmatu astronaut Buzz Ligthyear, Jessie the Yodeling Cowgirl, Kauboi Woody ja teised, äratavad Sinus peituva igavese lapse ja toovad meelde ammuunustatud ägedad mängud.

Film oli tore, parajalt südamlik ning ärgitas suhtuma oma vanadesse armsatesse kaaslastesse leludesse hoolikamalt, lisaks on ta veel 3 D-s ja toob seetõttu lelude seiklused eriti lähedale, siruta vaid käsi. Väikesed vihjed lelude tõsisemate üleelamiste kohta on ridades: meie Mai on ilma veata! Kuid ta nukk on ilma peata, pea on maas tal patsideta, kleit jäi ilma satsideta….suksu kaotas saba takka, peale selle pole lakka ammuilma olla tal, auk on ninal kollakal. (Leelo Tungal)

Mängida on mõnus aga  seda tuleb osata, mängima saab last õpetada ja mänguasjadele, kelle omanik neist välja kasvab, on võimalik leida uus mängija. Mänguasjad ei taha saada prügimäele, mänguasjad tahavad, et nendega mängitakse, nad tahavad kuuluda kellelegi, kes neid armastab, kes oskab nendega mängida. No selge, et päriselt mänguasjad ju on elutud, elu puhume neile ikkagi sisse meie – mängijad, aga nad on elanud koos meiega meie parimates mängudes, olnud meie unenägude saatjateks ja väärivad seetõttu meie lugupidamist. Neid võib edasi anda uutele omanikele, kes on valmis.

Meid Solaris Kinos ajendas leluteema esilinastuse päeval andma lastele ja leludele uus võimalus – korraldame mänguasjalaada, kus iga laps ja lapsemeelne saab oma mänguasju vahetada või müüa või anda üle uutele mänguhuvilistele. Mõte pole niivõrd müümises ega vahetamises kui võimaluses õpetada rohkem hoolima ja hoidma. Kurb on kuulda, et lemmikloomigi jäetakse tänavale kui nendest isu täis ja eks kaugeltki kõik haiged, pealt näha üksikud vanainimesed, pole tegelikult üksikud ,vaid unustatud kuna nad muutusid tülikaks.

Jah – mängimises avaldub meie olemus, suhtumises armsatesse leludesse võime hoolida ja armastada. Mänguasjadest saab paljuski alguse meie suhtumine ja seepärast neid ei lõhuta ega jäeta maha. Nii räägib pealtnäha lastejant Lelulugu 3 tegelikult hoopis valusamatel teemadel ja teeb seda väga hästi

Tehtud, ma saatsin meili!

05.11.2009

Meil on tore meeskond, aga… info ei liigu! Tegelikult, kui aus olla, siis kuulujutud levivad päris hästi, probleemid on tööuudistega. Selliseid tõdemusi kuuleb koolitustel üllatavalt tihti.

Mäletan kooliaja klassiõhtu telefonimängu episoodi, kus esimene mängija sosistas lähtesõnaks kõrva: „ nöör“, aga viimane mängija hüüdis kõva häälega välja temani jõudnud tulemuse „pael“. Ja tunnistagem, see oli veel hea väga tulemus. Mõlemaga saab vähemalt siduda! Liigagi sageli liigub tööinfo ettevõtte osakondade vahel vana hea telefonimängu stiilis ning tulemus ja info moondub või hajub täielikult.

Kliendi seisukohalt on äärmiselt nördimust tekitav,  kui oled reklaamis kuulnud paljulubavat informatsiooni, aga ettevõte töötajad on asjast veidi teisiti aru saanud või ei tea midagi. Tekib sedasorti pettumus, mis viib kliendi joonelt konkurendi juurde.

Ega töötajagi rõõmust ei hüppa. Tegelikult tunned töötajana end lausa narrina, kui tuleb klient, kes teab uuest kampaaniast rohkem kui sina.  Müstiline „keegi“, kes on käimasoleva kampaania autor, on unustanud kliendile saadetud lubaduse  oma inimestele edastada. Tavaliselt hilisemate klaarimiste käigus selgub, et saadeti kampaaniat tutvustav meil, mis uppus teiste omasuguste merre. Jäi vajaliku tähelepanuta!

Connecting-people-iconKuidas siis vajalik info edasi anda?

Kui Sul on sõnum, mille sisu on tähtis, siis  küsi endalt, mida sa tegelikult tahad: kas vajalikku infot vajalike inimesteni viia või lihtsalt linnukest kirja? Tehtud, ma saatsin meili.

6 kommunikatsioonireeglit, mis Sind aitavad :

  1. Ära peitu meili taha! Helista või räägi silmast silma, oma meil saada kinnituseks!
  2. Meili pealkiri hoia lööv ja lühike – teemakohane. Iial ära saada infot pealkirjata meilis!
  3. Põhjus, miks Sa meili saadad too välja hiljemalt teises lauses.
  4. Väldi tühja juttu!
  5. Võtmesõnad, tegevused ja tähtajad esita jämedamas(bold)kirjas.
  6. Kasuta korralikku keelt, et Su sõnumid oleksid tõsiseltvõetavad.

Nii nagu iga mängu eel lepitakse kokku reeglites, on ka kommunikatsioonireeglid tark oma meeskonnas kokku leppida.

Inimeste juhtimine on suures osas kokkulepete sõlmimine!

Suhtle inimestega

1.         Eelistatud silmast silma.

2.         Vähemalt kõrvast kõrva(helista).

3.         Kui saadad meili, siis igal juhul täpsusta – küsi üle kas Sinu sõnumi sisu on õigesti mõistetud.

See on ju SINU SÕNUM, mitte tähtsusetu jura mida parem oleks kui keegi ei loeks, teaks, kuuleks…

Esimene tööpäev on seotud hilisema tulemuslikkusega.

30.09.2009


Esimene tööpäev uues ettevõttes on täiskasvanu elus sama erutav kui kunagi lapsena oli uude kooli, uude klassi minek.  Uue elu esimene päev. Inimesed alustavad tavaliselt suurte lootuste ning  kindla kavatsusega õnnestuda. Järgnevalt kirjeldan teile kahte tõestisündinud lugu.

Marge lugu

Marge on kutsutud tööle spetsialistiks tuntud firmasse. Ega ta täpselt ei tea, mis teda ootab, aga firma on nimekas ja seetõttu ta eeldab, et küllap on kõik läbi mõeldud. Pärast mõningast ekslemist ja parkimiskoha otsimist õnnestub Margel auto parkida  ja ta siseneb hoonesse.

Marge annab kella, ta lastakse sisse. Ta esitleb ennast ja ta juhatatakse tema tuppa, tühja laua taha. Punkt. Edasi ei toimu midagi. Aeg läheb ja Marge tunneb kerget segadust. Kas peaks  ta  ise minema ennast tutvustama, küsima töövahendeid, tuletama juhile meelde, et ta on siin…aconfused baby face

Marge peas keerlevad pahaselt mõtted:   “Miks nad mu üldse tööle kutsusid? Kas kedagi üldse huvitab, et ma tulin?“  Marge on pettunud ja tema hinges ärkab kahtlus. Lõpuks tuleb juht ja kohmab:“ Ahaa, Sa oledki siin. Oota veel veidike, mul on veel mõned tähtsad kohtumised, siis räägime.“ Marge tunneb üha selgemini, et ta on võetud tagavaramutrikeseks, keda esialgu ei osata kuskile kruvida.

Marge töösuhe jääb selles ettevõttes lühikeses ja on täidetud rahulolematusega. Kuigi tema tööga ollakse rahul, saadab tema karjääri pidev sisemine rahutus  ja ebakõla tunne.

Mari lugu

Mari on kutsutud tööle tuntud firmasse spetsialistiks.  Mari pargib auto kohale, millest talle töölelepingu sõlmimise ajal räägiti ja siseneb pool tundi peale tööpäeva algust majja. Nii on kokku lepitud. Annab kella, lastakse sisse ja teda võtab vastu tema uus juht.  Sissejuhatuseks tutvustab juht Marile sõbralikult naeratavat vastuvõtu sekretäri.

happybabyfaceEdasi minnakse Mari uude kabinetti ja talle antakse üle tema tulevane töökoht koos varustusega. Ja üllatuseks on Mari laual  värsked maasikad! „Et sisseelamine magusamaks muuta“, ütleb juht naeratades. Järgneb tutvustusring, kus Marile tehakse majatuur ja tutvustatakse  töötajaid. Meeldiv on see, et Marile, kui uuele inimesele tutvustatakse tema uusi kolleege ja antakse teada, kes on kes. Vahel juhtub vastupidi, uut tutvustatakse vanadele olijatele, aga uustulnuk ise ei saa midagi teada. Edasi vaatab Mari koos juhiga üle tema sissejuhatava koolituse plaani ja juht räägib ootavatest tööülesannetest ning sellest, milliseid tulemusi ta Marilt ootab. Marile on kokku lepitud kohtumised inimestega, kes aitavad juhatada  sisse tema töötamise selles ettevõttes. Juht teeb ettepaneku minna koos lõunale.  Mari tunneb, et teda on oodatud. Just teda, Mari!

Mari töötab motiveerituna selles ettevõttes aastaid ja teeb edukat karjääri.

Esmamulje loob suhte iseloomu

Teeninduses on kuldreegel, et mulje tekib esimeste sekunditega ja võib otsustada kogu tulevase suhte olemuse. Mõned ütlevad, et kulub kolm sekundit, mõned väidavad, et seitse, aga keegi ei eita, et suurepärase kliendisuhte aluseks on juba esimestel sekunditel tekkiv mulje.

Sul võib kuluda 3 sekundit nõmeda mulje jätmiseks ja 3 aastat, et seda muljet muuta.

Esimene tööpäev on tähtis!

Suurepärase töösuhte kujunemisel on tegelikult samad kuldreeglid, mis teeninduseski.

Uue töötaja vastuvõtmisest ja juhi isiklikust tähelepanust kujunevatest muljetest laotakse vundament tulevasele pühendumisele või siis seanaha vedamisele.

Kui sa soovid saavutada silmapaistvaid tulemusi, siis alusta siseringist. Olen märganud, et inimesed, kes on esimesel tööpäeval tähelepanu ja hoolega vastu võetud, leiavad hiljem jõudu pühenduda eesmärkide saavutamisele märksa sagedamini kui need, kes on lihtsalt uksest sisselastud.

Kui Sul pole aega uue inimesega tegeleda, siis vaevalt tal hakkab olema aega panustada kogu oma energia ühise eesmärgi saavutamisele. Kooskõla juhtimises eeldab hingekeelte puudutamist. smiling-planet-earth-cartoon-2-thum

Maakera on ümmargune – kõik mis teed, tuleb sinu juurde tagasi!

Üks keskmine kavalpea mõtleb ikka, kuidas teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

15.09.2009

14.septembril 2009 kirjutab Rein Sikk Eesti Päevalehe veergudel, et teenindajad hävitavad Eesti maine. Teenindus on nii kehv. Mida kehv teenindus tähendab? Kui öeldaks, et Eestis on kehv riisikasvatus, siis oleks see mõistetav ja loomulik. No pole meil õigeid tingimusi. Aga klienditeenindus. Mis eesti inimestel siis viga on?

Artiklid ja sõnavõtud kehva teeninduse teemadel on sagedased. Nüüd siis toodi mängu riigi maine, mis teenindajate halva ja hoolimatu käitumisega rikutud saab. Kas Eestil on kunagi olnud sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava kultuuriga riigi maine? Mulle tundub, et pole. Omariiklus on olnud ajas nii lühike, et vaba inimene pole jõudnud välja kujuneda. Ega aeg üksi ei aita. Pikem periood võib negatiivseid tendentse pigem süvendada.

Mulle on alati tundunud, et teenindusteema on palju laiem kui seda tavaliselt tõstatatakse. Teenindajad on lihtsalt oma ameti tõttu pideva luubi all, aga kas meie omavaheline suhtlemine väljaspool seda nö ametliku teenindust on teistsugune? See paljukirutud teenindus pole ju muud kui meie omavahelise suhtluskultuuri ja tõekspidamiste ning väärtuste ilming.

Paaril korral olen kuulnud juhtival positsioonil inimeste suust uhkusega lausutult, et ega eestlane polegi mingi teenindaja, neid võiks Taist sisse tuua. Meie, eestlased oleme liiga „kavalad“, et teenindada. arrogant-727269

Üks keskmine kavalpea mõtleb ikka, kuidas teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

Kibestunud teenindaja leiab endale lohutust tõdemises, et selle palga eest rohkem ei saagi ja üldse, kes see minust siin hoolib ja minu arvamust küsib. Kibestunud kiuslikkus on omamoodi nagu mürgi joomine lootuses, et selle tagajärjel sured mitte sina, vaid sinu vaenlane, see, kelle sa oled mõelnud vastutavaks oma olukorra eest.

Mis on teenindamine? Kas lihtsalt toidu, joogi, riiete ja teenuste meieni vahendamine. Mulle meeldib rohkem mõelda, et teenindamine on iga tegevus, mille tulemus on suunatud teisele inimesele.

Meie ametialane ja eraeluline suhtlemine üksteisega igapäevaselt ongi kaasinimese teenindamine ühel või teisel moel. Meie omavaheliste suhete kvaliteet määrab meie elukvaliteedi.

Oma külalislahke kodu loomiseks ei palka ju Taist inimesi, kodu õhkkonna loomisega tuleb ikka pererahval endal hakkama saada.

Kui me ise tunnistame, et oleme rahvusena kehvad teenindajad, siis sama hästi võiksime tunnistada, et meil on halvad kombed ning õhuke kultuurikiht endiselt pärisorjaliku oleku katteks. Aga see tunnistus meile ju ei meeldi!

Kui me hambad ristis üksteisele vaevalist suhtlust pakume, siis see on ju meie enda valik. angry_facelapsElu, mille me hambad ristis ära elame.

Kui me lepime sellega, et meil on kehv klienditeenindus, siis teisisõnu lepime me sellega, et oleme tuimad kombetud inimeseloomad veel 21.sajandil. Inimeste kombed ja käitumine on oluliseim osa kultuurist või mis?

Mida siis teha, et olukorda muuta? Kuidas luua sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava riigi maine ja seda hoida?

Meil ikkagi tuleb tegelda Eesti ühiskonna väärtuste arendamisega laiemalt. Margit Sutrop on kirjutanud, et väärtusi, mida mõjutada tahaksime, võib olla erinevaid. Vasakpoolsed võivad öelda, et meil on puudus sallivusest ja solidaarsusest. Parempoolsed leiavad, et ettevõtlikkust ja loovust on liiga vähe. Kokkuvõttes näitab see ikkagi, et väärtuskasvatuses on midagi puudu.

Ma usun, et väärtuskasvatusküsimustes on nii vasak- kui ka parempoolsetel õigus.

Iga üksikisik saab juba praegu olla ise see muutus, mida ta tahab maailmas näha.

Iga teenindusettevõtja saab võtta vastu otsuse muuta oma ettevõte Eesti mainekujunduse lipulaevaks. Homsesse päeva vaatav juht peab suutma leida võimalused oma inimeste pidevaks arendamiseks. Võtma vastutuse, nägema kaugemale kui kärpimisest tulenev lühiajaline kasum.

Rosa McBeath-Canter Harvard Business Schoolist on öelnud: „Edukad ja edasijõudnud inimesed on reeglina ka osavad muutujad …”

Eestlane pole kehvem ega parem ühestki teisest rahvusest. Oleme olnud paindlikud ja kiired muutujad.

Ellujäämine nõuab uuenemist.leadershiptaim mehe käes

Hinge kapten või elulaeva junga.

10.09.2009

Keerulistest aegadest läbitulemiseks on vaja tugevat vaimset selgroogu. Selget arusaamist sellest, kes sa oled ja mille eest seisad. Ma mõtlen, et seda vaimset selgroogu vajavad nii üksikisikud kui ettevõtted kui riik.

Master_and_Commander_1024

Kui palju on inimesi, kes teavad, mille eest nad seisavad, kes nad on ja mida taotlevad?

Inimeste peades ringleb mitmesuguseid mõtteid. Sugugi kõik ei ole alati lõpuni selgeks mõeldud laused, mille lõpus punkt. Mõned mõtted on tunnetuslikku laadi, sõnastamata. Väga paljude inimeste peades kumiseb pidev sisekõne, mis väljendab rahulolematust iseenda ja maailmaga, väljendab lausa viha, raevu ja kadedust teiste suhtes. Ja kuigi seda sisekõne üldjuhul püütakse varjata, kandub see suhtlusse märkamatult üle. Võib olla suudavad meie mandelkehad vastu võtta neid negatiivseid laineid, igal juhul liigub ringi see ärevuse, hirmu ja muretsemise voog, mis aeg ajalt vallandub ägedamalt, kui üksteise pihta teravaid kriitikanooli lastakse, süüdlasi otsitakse ning häbimärgistatakse. Selles raskemeelses kahejalaga maapeal olekut ülistavas olustikus pole justkui kohta loovale kujutlusvõimele, naljale ja soojale suhtlusele. Need kaks on teineteist välistavad mõttekultuurid. Ei saa ju olla korraga optimist ja pessimist.

Kahe jalaga maa peal olemist ülistav olek tundub ju vägagi selgroo moodi?

Selgroog kindlasti, aga vaimne mitte. See, mis inimest teistest loomadest eristab on ju loov kujutlusvõime.  Kahe jalaga maa peal liiga kinni olev inimene tavaliselt ei suuda loovalt elule läheneda, ta kipub nägema rohkem seda, mis maas.

Keerulistest aegadest läbitulemiseks on vaja võimet kujutleda asju nii nagu nad võiksid olla. Inimene liigub oma tegudega ikka oma igatsuste suunas.

Hirm ja teadmatus, mis keerulistel aegadel õhus on, kipuvad halvama ka kõige erksamad pead ning summutama parimad kavatsused. does fear motivates youNii mõnedki liidrid  muutuvad brigadirideks, kes usuvad, et turg motiveerib ja hirm töökohta kaotada kannustab. Maailma mustvalge ja primitiivsena nägevaid inimesi saab tõepoolest motiveerida tekitades hirmu ja süütunnet. Aga primitiivseid ja piiratuid inimesi ei saa tööle võtta, sest meil pole ju primitiivseid ja piiratuid ettevõtteid, pole ju!

Duende blogis kavatsen ma kirjutada asjadest nagu nad võiksid olla, et aidata kaasa hea meeleolu ja eneseusu arenemisele. Piiravad uskumused suudavad meid piirata täpselt nii kaua, kui me laseme neil seda teha. Inimene ei saa teha maapeal väga suuri asju. Aga ta saab teha väikesi asju suure armastusega, ütles Ema Teresa.

Küllaltki tuntud väljend, mis ütleb, et inimene on oma õnne sepp, jääb paljudele kaugeks kuna ei paku selgust, mida siis teha, et sepistada endale õnn. Hoopis selgust loovam on öelda, et inimene on oma hinge kapten – ainult sina ise ju otsustad, kuidas suhtud, millest mõtled ja kuhu tüürid.

those little things

Õnnelik nägu ei ole juhuslik, ta peegeldab inimese õnnelikke mõtteid.

Minu koolituste põhiteema on inspiratsiooni leidmine ja hoidmine ning seda joont kannab ka Duende blogi.

Ja ma olen Ema Teresaga 100% nõus, lihtsad asjad loevad ja inspireerivad suurteks tegudeks.