Lugesin Kevin Eikenberry blogist huvitavat mõttekäiku sellest, mida oleks õppida Columbuse suurest avastusreisist.

Täpsemalt, Columbus lahkus oma esimesele reisile 3. augustil 1492. Ta purjetas vastu tundmatusele järgides oma visiooni leida laevatee vürtside, siidi ja muu kauba kiiremaks transpordiks Euroopast Aasiasse.

Columbuse elu ja teekond on kasulik õppetund igale juhile ka täna. Muutunud on masinad, aga mitte inimloomus.

Siin on viis konkreetset lugu, mil väärtust täna rohkem kui kunagi varem ja mida me kõik saame Columbuselt õppida.

1. Vii oma  ideed ellu.
Columbus uskus, et Maa ümbermõõt on väiksem kui arvati. See usk viis ta loogilisele (tema veendumusele rajatud) järeldusele, et mõne nädala jooksul jõuab ta oma laevadega Aasiasse. Sellele eeldusele rajas ta plaani ja kogus toetusi ning jäi endale kindlaks hoolimata paljude inimeste püüetest teda naeruvääristada ning tema plaanides sügavalt kahelda. Nii käituvad liidrid.

Kas Sina oled testinud oma unistusi ja proovinud neid ka tegelikult ellu viia?

2. Leia häid toetajaid.
Columbusel ei olnud ressursse, võimu või raha mängu panna, et oma plaani ellu viia. Ta püüdis leida toetust Portugalilt ja Inglismaalt, enne kui lõpuks õnnestus tal veenda Hispaania Ferdinandi ja Isabellat oma mõtteid toetama.

Suured juhid teavad, et nad ei saa saavutada üksi suuri eesmärke ja nad töötavad järjekindlalt selle nimel, et leida toetajaid oma visioonidele, tõekspidamistele ja ideedele.

Kas oled loonud toetajate meeskonna oma visioonile?

3. Ära rahuldu väikeste võitudega.
Columbus leidis uue maa oma esimesel reisil (Bahama), kuid ta ei leidnud kaubateed. Ning ta läks uuesti ja uuesti ja uuesti. Kokkuvõttes juhtis ta nelja avastusretke, iga kord  avastas ta uusi maid.

Kuigi Columbus ei suutnud saavutada oma esialgset soovitud eesmärki ja leida otsetee vürtside toomiseks, ei saa me teda kuidagi nimetada allaandjaks.Ta läks ajalukku kui mees, kes avastas uue maailma – Ameerika.

Kui Su visioon on selge ja usk tugev, siis see aitab Sul olla järjekindel.

Kas tagasilöögid on sulle märgid allaandmiseks või väljakutse uuesti ja paremini proovimiseks?

4. Koosta korralik plaan.
Columbus ei läinud püüdma  kuninganna Isabellat  lihtsalt kerge sarmiga, visates lauale ideid ja siis hopp! kohe laeva ja merele. Mitme aasta jooksul kogus ta materjale navigatsiooniks ja reisiplaanide täpsustamiseks. Rahastamise protsess üksi kestis seitse aastat, enne kui ta reisi alustas. Kogu selle aja ta viimistles oma plaani ja korrigeeris üksikasju enne kui idee hakkas vilja kandma.

Kuidas Sina kavandad oma ideede elluviimist?

5. Mõtle suurelt.
Columbus julges erineda tema ajastule iseloomulikest kinnisideedest ja pürgida sinna, mis teistele tundus naeruväärselt mõttetu – nii ju keegi ei tee. Ta mõtles suuremalt. Ta uskus, et viies ellu oma mõttetöö viljad ning tegutsedes hästi läbimõeldult saaks leida uue kaubatee – tuua vürtse Euroopasse otse, kiiremini ja väiksemate kuludega. Ta ei sidunud ennast tavatarkuse raamidesse ega püüdnud kasutada juba kasutatud lähenemisviise.

Columbuse veenvus ja põhjalikkus oma suurte plaanide esitamisel aitas teda lõpuks oma plaani ka rahastada.

Kui suurelt sina julged mõelda? Kas sinu visioon on piisavalt atraktiivne, et võluda, veenda ja kaasata ka teisi Sulle järgnema?

Lugu Columbusest näitab, et õppetunnid on alati olemas, kui me oskame neid märgata ja viitsime mõelda, mis sellest mul oleks õppida.

Teine suurem sõnum, on selles, et oma ideede elluviimisel tuleb olla järjekindel ning eelkõige ise uskuda, et Sinu visioon saab reaalsuseks. Alla anda on lihtne, sest peaaegu alati tuleb tagasilööke, mis tunduvad piisavad, et põhjendada loobumist eelkõige iseendale ja siis teistele.

Ma usun küll, et oma juhtimisoskusi arendada ja iseennast kasvatada saab õppides õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning kindlasti suurmeestelt nagu Columbus.

Lugesin hiljuti ühe juhi mõtteavaldust mõttetute pisiasjade kohta. Nimelt see juht ütles, et on avastanud kui jahmatavalt palju väärtuslikku aega varastasid temalt igasugused mõttetud pisiasjad ja muud mõttetud tegurid. Aga ta lisas rahulolevalt:“Nüüd tegelevad nende mõttetute pisiasjade ja muude mõttetute teguritega minu alluvad.“

Inimene, kelle tööks on juhi silmis mõttetud tegurid ja pisiasjad on hullemas seisuses kui tool juhi tagumiku all. Toolil on vähemalt juhi arvates mõte.

Kesiseid töötulemusi toodab ka kohustus osaleda koosolekutel, mis on ettevalmistamata. Milleks üldse kokku tulla, kas vormitäiteks? Veel tugevamalt vähendab võimalust edu saavutada, kui pidevalt hoida juhtimisfookuses probleemid ja süüdlaste tagaajamine.

Juhtimine on soovitud tulemuste saavutamine koos oma meeskonnaga.

Järelikult, mida madalama energiaga tiksub meeskond, seda nõrgemad on tulemused. Just juht on meeskonna emotsionaalseks teejuhiks ning oma mõtlemist korrigeerides ja käitumist muutes suudab juht tuua pöörde meeskonna võimekusse.

Inspiratsiooni andma  tähendab sütitama teisi energia, elurõõmu ja teotahtega, kirega.

Steve Jobs inspireerib oma meeskonda nii:“ Paljud firmad on läinud kulude kärpimise teed ja see võib olla nendele õige tee. Meie valisime erineva tee! Meie usume, et kui me jätkuvalt esitleme uusi suurepäraseid tooteid oma klientidele, siis nemad jätkuvalt ostavad neid tooteid!

Termin “inspiratsioon” tähendab sõna otseses mõttes, et Jumal “hingas” või “puhus” välja oma vaimu. Miks inimesed on andnud sõnale inspiratsioon sellise jumaliku tähenduse? Ma arvan põhjuseks on inspiratsiooni leidnud inimeste suur  erinevus nendest, keda pole inspireeritud.

Inimene, kes on leidnud inspiratsiooni justkui ärkab ellu. Mitte, et keegi ka surnult tegutseda saaks, aga paljud siiski on suure osa ajast justkui poolsurnud, vaiksel säästurežiimil tuksumas.  Ei, ma ei mõtlegi, et enamus kogu aeg viilib, kohusetundlikke inimesi on palju. Mentaliteet – teen oma asja ära, saan raha, töökoht on, mis seal siis ikka – elab kahjuks veel massides. Teisalt ka juhid ei oska näha kasutamata võimalusi efektiivsuse kasvatamiseks.

7 inspireerivat tegevust, mis toovad elu meeskonda:

1. Ole  ise energiline ja kirgliku suhtumisega firma toodetesse ja eesmärkide saavutamisse.
2. Õpi kaasama inimesi esitades neile õigeid ja suunavaid küsimusi.
3. Õpi kuulama kavatsusega mõista.
4. Õpi  püstitama innustavaid eesmärke.
5. Õpi  julgustama, juhendama ja pakkuma tuge kõhkluse hetkedel.
6. Ole eeskujuks eesmärkide saavutamisel
7. Ole järjekindel ja positiivselt nõudlik.

Justkui algajale konsultandile mõeldud eksamiküsimusena kõlab küsimus:“ Mis teeb juhist liidri?“. On päris mitmeid juba klassikaks muutunud vastuseid, aga täna pakun lõpetuseks välja ühe Ameerika Ühendriikide kuuenda presidendi, John Quincy Adamsi ütluse:

„Kui Sinu tegevus on inspireerinud kedagi julgelt unistama, rohkem saavutama ja lõpuks kellekski saama, siis oled sa liider.“

Puhu hing sisse, anna tööle tähendus!

Muuseas edukate ja ebaedukate ettevõtete peamine erinevus on pühendunud inimeste arvus.

Edukates firmades on rohkem inimesi täiega eesmärkide kallal, sest need tähendavad kõigile midagi, ei ole mõttetuid ülesandeid ja ettevalmistamata koosolekuid.

Ebaedukates firmades on enamus inimesi küll kohusetundlikult kohal, sest muidu lastakse lahti, aga nad on tihti ametis ülesannetega, mille täitmist juhid peavad tühiseks, aega raisatakse koosolekutel, mis kujunevad mokalaatadeks ning plaane ei jõuta teha, sest kogu aeg on vaja probleeme lahendada.

Öeldakse, et kui sa investeerid kümme minutit kellegi heasse juhendamisse, kes sulle allub, säästad terve tunni. Tulemustele inspireerivaks juhiks saamine on õpitav ja arendatav.

Kristlik müstik Julian laulis 14.sajandi musta katku ajal:“Sind ei taba miski, mis käiks Sulle üle jõu!“

Eks ole! Kui sa juba leidsid selle artikli, siis ei käi sulle üle jõu ka puhuda hing sisse oma meeskonnale. Keskendu võimalustele, sinu meeskonnas on täpselt nii palju andeid, soove ja võimalusi kui palju on inimesi. Tõde on tihtipeale just detailides ja pisiasjad suurtele  tegudele vundamendiks.

Ärka üles, see on Sinu elu!

Klienditeenindajad on tänases Eestis tohutu surve all. Põhjus pole lihtsalt selles, et kliendid on nõudlikud ning närvilised. Kliendid on teenindusprotsessi loomulik osa ja olemasolu põhjus. Teenindaja amet on eestlase alateadvuses saanud väära tõlgenduse. Justkui oleks klienditeenindaja alamat sorti kummardaja. Raske on olla ametis, kui sinu tööst ei peeta lugu

Koolitustel kuulen klienditeenindajatelt, et harva on võimalik tunda ametiuhkust ja sageli hoopis häbi.  Häbi tõttu tahavad põgeneda teenindajaametist kõik, kes saavad, esimesel võimalusel. Hotellide vastuvõtus, restoranides, kinodes jne on klienditeenindajad tihti vanuses 18-22. Uuringud näitavad, et inimene saab tõeliselt edukaks oma ametialal siis, kui 10 tuhat tundi praktikat on seljataga. Nii kaua töötavad Eestis vähesed teenindajana.

Positiivsed erandid, oma ala tõelised professionaalid on olemas. Kuidas nemad siis suudavad erineda, läbimurda ja särada? Vesteldes mitme super profi teenindajaga olen teada saanud, et neil kõigil on olnud karjääri jooksul vähemalt üks väga prof juht, kelle käest on nad oma ametisaladusi, oskusi ja hoiakuid õppinud ning hiljem ka edasi arendanud.

Kati lugu

Selle firma turundusmaterjalid lubasid kliendile unustamatut elamust. Alati korrektne Kati oli võetud tööle ning ta oli tahtmist täis. Väljaõpe toimus juba kogenud teenindaja Anu käe all. Ülemus tuli ka korraks läbi. „Tule siis õhtusse vahetusse, pane oma valge pluus ja must seelik kuni sul veel vormiriideid pole. Ja pea meeles, kui klient sulle raha annab, siis täna!“ Sellega oli väljaõpe lõppenud. Ülemust sai uuesti näha kahe nädala pärast hilisel õhtutunnil. Ta tuli ootamatult. Ülemus vaatas pahuralt ringi, tuuseldas leti taga ja puhkeruumis, piilus tualettidesse ning tillukesse laoruumigi. Kõik oli korras. Kliendid rahulolevad, puhtus ja kord ruumides. Kati oli pisut õhevil, see oli ikkagi tema esimene töö klienditeenindajana ning ta oli väga püüdnud. Huvitav, mida ülemus ütleb? „Issand, vaata, milline sa välja näed! Pluus kortsus.“ vingatas viimaks ülemuse huulilt. Kati vaatas arusaamatuses oma pluusivarrukat. Ta oli triikinud pluusi puhvis varrukaid vahetult enne väljumist ning mantel oli ühe sirge kortsu tõesti peale vajutanud. Rohkem ei öelnud ülemus midagi. Sama pahuralt nagu ta oli tulnud ta ka lahkus. Koos temaga lahkus ka Kati töörõõm ja elevus. Tõsi, pluusivarrukaid jälgis ta nüüdsest alates piinliku hoolega.

Kas me võime oletada, et Kati ülemus suhtus teenindaja ametisse lugupidavalt?

Tundub, et mitte. Inimene, kes teist alandab, ei suuda endassegi lugupidavalt suhtuda. Katil ei vedanud. Tema ülemus nägi teenindajaid madalamat sorti kummardajatena. Olles ise inimene, kes teenindaja ametit väärtustada ei osanud,  ei suutnud ta loomulikult luua teenindajale nii vajalikku ametiuhkust, vaid rahuldas lihtsalt oma ego teenindajaid kontrollides ja kamandades.

Kas juht saab luua silmapaistva teeninduse, isegi Eestis?

Öeldakse, et õnn tuleb enesega leppimisest. Juht, kes tahab luua silmapaistva teeninduse peab aktsepteerima ennast ja õppima nägema väärtust, mida teenindaja loob. Pidulikult väljendades – juht peab ise armastama oma tööd ja teenindaja ametit.

Teiseks on äärmiselt oluline juhi toetav kohalolek teenindussaalis. Kuidas juht räägib klientidest, kuidas käitub klientidega, millist teenindaja käitumist julgustab, mida kiidab, kuidas õpetab – see inspireerib teenindajaid ja määrab teenindussaali õhkkonna.

Kolmandaks on tähtis valida õiged inimesed ja hoolitseda selle eest, et meeskonnas valitseks optimism, hoolivus  ja rõõmsameelsus.

Kokkuvõte

Klienditeenindaja ei ole kummardav teener, kuigi „kliendil-on–alati-õigus-mõtteviis“ ta selleks kipub tegema.

Klienditeenindaja on inimene, kelle professionaalsusest sõltub äri tulevik, sest teenindaja ongi kliendile firma.

Juht  oma käitumisega loob teenindaja. Kas häbeneva, kibestunud ja küündimatu või hoopis oma ameti üle uhkust tundva teenindusprofi – see sõltub sellest, millele juht tähelepanu pöörab, kas otsib pidevalt vigu või tõstab esile õnnestumisi.

Mõeldes tagasi möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi algusaastatele tuleb meelde palju kordi kui olen punnitanud vastutuult, küll ägades ja küll rügades. Ise juba seesmiselt viimseni pingul ja pinges, aga ikkagi leides veelgi võimalusi, kuidas üha efektiivsemalt heidelda, halastamatult tuult trotsida, huuled kokkusurutult pressida. Liigse õhu väljalaskmiseks kirudes aeg ajalt maailma ebaõiglust, inimeste libekeelsust ning soovi üksteist alandada.

Aeg ajalt hiilis salaja ligi ka ebaterve hirm, mis tekitas ebamääraseid pingeid, „mis saab siis, kui…“ sündroomi, mille sümptomid, unetus ning kurnatus, tahtsid vägisi võimu omale.

Allaandmist ei toimunud. Mantrana kõlas mõtetes – peab saama, tuleb lihtsalt veelgi rohkem tööd teha, tuleb leida kasutamata reservid. Anda endast 101%. Abiks ühised väärtused, parem planeerimine, ajajuhtimine, jagatud kalender ja täpne raport, standardiseeritud käitumine, mõõdetav eesmärk.

Hästitreenitud ja distisplineeritud sõjaväed ju liiguvad kiiremini? Võidule. Vahel küll unustades,  mille nimel võideldakse. Mida teha veel, et jõudlus kasvaks? Olin  oma maailma nii sisseelanud, et teisi reaalsusi enam ei osanudki näha. Selle ajastu märksõnad minu jaoks olid kirglik ja pidev tegutsemine, vankumatu tahe, uute võimaluste otsimine. Küllap oli minusuguseid sel ajal palju.

Väliste väärtuste pealetung.

Ja siis tuli buumi aeg. Inimesed lubasid endile rohkem puhkust ja ettevõtluses kulges paljuski meeleoludes, mis meenutasid USA Patendiameti juhi 100.a.tagasi tehitud avaldust – kõik, mis võimalik, on juba avastatud. Paljudesse higi ja vaevaga ülesehitatud ettevõtetesse siginesid uued juhid ja uus mentaliteet. Tööhobused (tihti omanikud ise) asendati paljudel juhtudel paraadhobustega. Oli ka tööhobuseid, kes ise endile suled külge lasid kleepida ja proovisid moonduda kepsakaks tsirkusehobuseks. Investeeriti riskifondidesse ja oodati rikkuse jätkuvat kasvu. Turg kasvas ja ilus oli olla. Tõsi, tööle ei olnud kerge kedagi leida, inimesed olid valivad. Portjee kandidaadid palusid teha omale pakkumine ja lubasid siis vaadata, kas on piisavalt head tingimused. Tihti juhtus, et alla direktori palga nad nõus kandideerima ei olnud. Ettevõtete treeningplaanides suurenes elamus – ja naerukoolituste osakaal.

Ajajuhtimist sooviti õppida pigem selleks, et oma rikkalik hobidevalik ellu sobitada.  Väga paljud hakkasid iseenda väärtust samastama asjadega, mille omanikuks oldi viimasel ajal saadud.

Paraadhobuste aeg sai läbi.

Paljud on majanduslangusega umbes samasuguse vapustuse läbielanud nagu USA Patendiameti juht 80.aastat tagasi ,saades teada,  kui vähe me tegelikult maailmast ja majandusest teame. Esimene shokk on nüüdseks möödas. Üks minu endine hea kolleeg ja sõber juhtis mu tähelepanu faktile, et paljud inimesed on suures stressis ja kurnatud, aga nad ise ei näe ega mõista seda. Tõelised tunded on maetud nii sügavale, et inimesed ei suuda enam kontakteeruda oma südamega. Sellises seisundis on paljud edukate ettevõtete tublid inimesed – tihti eelkõige juhid. Hinges valitseb sinna sügavale peidetud hirm ja ebakindlus.Tihti süvendavad neid tundeid buumi ajal võetud suured laenukohustused ja mõnel juhul ka kartus, et omanikud vahetavad nüüd kõik paraadhobused jälle välja, tööhobuste vastu.

Isikliku ebakindluse hajutamiseks püütakse olla hästi praktiline – rohkem müüa, kärpida ja ratsionaliseerida.

Ajajuhtimise koolitusi ostetakse nüüd jälle selleks, et olla efektiivsem ja mahutada rohkem tegevusi 24 tundi. Müügijuhtimise koolitusi, et müüa energilisemalt, müüa odavamalt, müüa maha. Palju on veel neid, kes püüavad leida klienti, kellele müüa maha oma ahnusest loodud rämpstooteid, olgu see siis toidu, joogi või mõtete näol.

Kärbitud on  kõikvõimalikud kulud. Tööle võetud või jäätud inimesed, kes on nõus töötama vaid tulemustasu eest. On neid, kes muutuvad hirmust silmakirjalikeks nahahoidjateks. Juhte, kes pakuvad omanikele meelepärast infot, mitte ausat tõde. Poliitikuid, kes teevad odavaid poliitturunduskampaaniaid.

Hirm muudab jäigaks ja loob negatiivsust ning lühinägelikku ahnust. Mille nimel kõik see möll? Et saada tagasi kaotad värvilisi sulgi ning kulinaid…. „Juhtimise ainus eesmärk on võim“, ütles Machiavelli.

Kui mõelda, mis võib olla selle ebakindluse tegelik põhjus, siis tundub, et ikkagi päris palju on inimesi, kes elavad ilma tähenduseta elu. Inglisekeelse sõna meaning algne tähendus oli esitamine või kavatsus. Ilma tähenduseta elu on nagu puhas valge leht, mil pole ühtki lugu jutustada, pole midagi esitamiseks. On vaid ennast imetlev enesekindlus ja loetelu asjadest, mida sa omad.

Just see tähendusetus toob kaasa hirmu kaotada kättevõidetud väline hiilgus ning värvilised suled ja kulinad, aga tähendusetus põhjustab ka letargiat, lootusetust, haigust. Tähendusetus laseb ebatervel hirmul võimust võtta ja meid halvata. Hirmuhalvatuse tagajärjeks on see, kui iga meie liigutust saadavad kahtlused ja mure. Kas ma ikka olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt tugev, et olukorraga toime tulla? Ka see on hirm, mis tekitab paanilise vajaduse kõike kontrollida.

Hirmul on mitmeid maske. Ta võib peita end liigse ettevaatlikkuse maski taha, mis väljendub harjumuses otsida kõigest negatiivset, mõelda võimalikust ebaedust, sellele asemel, et keskenduda edule. Hirm väljendab end ahistuses, mille tulemusena leitakse vigu teistes, kulutatakse rohkem kui eelarve lubab ja kaotatakse mõõdutunne alkoholi tarbimisel. Vahel peidab hirm end aga hoopis otsustusvõimetuse taha ja väljendab end harjumuses kutsuda appi teisi, et nad sinu eest mõtleksid. Inimesed valetavad, sest nad kardavad.

Aeg soosib sisulist muutumist.

Mina näen, et ainus võimalus oma hirmudest ülesaamiseks on enda sisemise väärtuse üles leidmises. Muutumises. Nagu teada on isiksused suhteliselt püsivad ja muutuvad ainult tugeva valu ajendil. Tuleb endale aru anda, et praeguse olukorra valus on peidus võimalus saada selleks, kes sa päriselt oled.

Miks sa punnitad paraadhobusena edasi püüdes avaldada teistele muljet? Avalda endale muljet, küsi endalt, kuhu jäid sinu pärisunistused? Mis sai sinu noorusea soovist saada teadlaseks ja avastada midagi, mis muudaks inimeste arusaamu maailmast, mis sai sinu soovist mängida surematuid teatrirolle, sinu maalimata maalidest ja kirjutamata jäänud romaanist ning  kitarrist, mida sa kunagi mängima ei õppinudki? Kuhu kadus see sportlik teismeline, kes edukalt oma vanuseklassis võistles?

Millal asendus see kõik mugandunud eneseimetluse ja mammona orjusega?  Asendus „eestimatusliku“  sebimisega, tühikargamise ning ärapanemisega?

Veeda üks päev oma elust iseendaga ja vii läbi oma isikliku elustrateegia  päev.

Miks sa tegelikult teed seda, mida sa teed? Mis annab su elule eesmärgi ja suuna? Kas on see oma elatustaseme säilitamine? Piisava hulga raha teenimine? Status quo säilitamine? Kuulsuse kogumine? Või hoopis perekonna loomine, lastelastega mängimine, soov jätta maailma midagi head, mille üle su lapsed võiksid uhkust tunda.Või kui veel nende võimsate ja pisut pateetiliste küsimustega jätkata, siis, mis on sinu pärand järgnevatele põlvkondadele?

Oled võib olla istunud palju tunde firma stateegiat vaagides, kas pole mitte praegu ülim aeg iseenda kurss õigesti määrata?

Oma elu tähenduse sõnastamine annab motivatsiooni ja suuna lisades loovust, optimismi , jõudu ja heaolu. Võib olla tuleb loobuda olemast tegija ja muutuda tagasi olijaks. Mis takistab sul tegemast seda, mida armastad?

Mis on need ideed, millesse jaksad ise nii paljul uskuda, et tahad nende õigsuses veenda ka teisi?

Mugandumine ja vales elamine on hullem kui surm, see on põrgu. Sul on justkui kõik ja sul pole midagi, sest puudub meelerahu, puudub tegelik eneseväljendus. Muuseas Albert Einstein ei saavutanud läbimurret, mitte enneolematu matemaatilise jõuga, vaid loova mõtlemisega kujutledes ennast sõitmas valguskiire ees. Leia üles oma valguskiir, lõpeta uhkeldamine kahe jalaga maapeal olemise üle ning kujutle oma elu sellisena nagu sina tahaksid elada.

Mäletad, mida vastas Kuninganna, kui  Alice olles Imedemaal talle väitis, et inimene ei saa mõelda võimatutest asjadest. Ta ütles, et: „Sul on lihtsalt vähe praktikat.  Sinu vanuses, mõtlesin ma võimatututest asjadest pool tundi päevas, mõnikord jõudsin isegi mõelda kuuele võimatule asjale veel enne hommikusööki.“

Kujutlusvõime on see, mis eristab sind teistest loomadest ja teeb sinust inimese.

Milline on seisund, mille poole tasuks pürgida?

Usun, et sobiv nimetus sellel meeleseisundile on kirglik meelerahu. Seisund, mis võimaldab olla elus 100% kohal tundes sügavat imetlust elu avaldusmisvormide mitmekesisuse ja tarkuse üle.  Asjad on vaid selleks, et neid kasutada. Varandus võib tulla ja minna. Sinu väärtus on sinus eneses. Kirglik meelerahu on olemine ja tegutsemine kooskõlas iseenda ja teistega, nautides täielikult oma tööd.

Alistu ja  loobu maailmaga võitlemast ja hakka teda armastama, päriselt. Tähtis on, et sul jätkuks tahet püsida enda valitud kursil ja mitte alla anda kiusatusele ja langeda tagasi väliselt sulgeda kaunistatud, aga sisemiselt hirmunud ohvri rolli.

Ameerika kultuurantropoloog Margareth Mead on öelnud targad sõnad: „Ära kunagi kahtle selles, kas väike grupp pühendunud inimesi suudab muuta maailma. Ainult sellised inimesed ongi maailma kunagi muutnud.“

Aeg soosib sisulist muutumist.

Jumalad määrasid valelikule Korintose kuningas Sisyphosele kõige hullema karistuse, mida võib välja mõelda – ta pidi allmaailmas veeretama hiiglaslikku kivi järsku mäkke. Igakord, kui ta tippu jõudis veeres kivi oma raskuse tõttu müdinal alla tagasi ning Sisyphos pidi alustama uuesti.

Mis on selles karistuses hirmsat? See karistus on karm, sest väga piinav on teha midagi, millel puudub mõte, eesmärk ja seetõttu ka tulemus. Pole hirmsamat karistust kui lootusetu töö. Alustada jälle ja jälle ilma võimaluseta pääseda oma kohustusest ning nägemata väljapääsu.

On inimesi, kes elavad oma elu ja teevad oma tööd Sisyphose kombel hambad ristis veeretades oma kivi. Vahel kibestunult, vahel lootes, et ükskord see kõik lõpeb ja saab puhata. Lootes, et juhtub ime ja kivi jääbki mäetippu seisma ning su töö on tehtud, sa oled vaba.

On juhte, kes Vana-Kreeka jumalate kombel on oma töötajatest teinud Sisyphosed määrates nad igavesti mõtetut kivi veeretama. Need on juhid, kes pole pidanud vajalikuks töötajatele öelda, mida nad ootavad, kuhu ettevõtte liigub, millised on vajalikud tulemused. Sellised juhid kurnavad töötajaid koheldes neid kui mutrikesi, kes  vahetakse välja uute veeretajate vastu kui keermed kulunud on.

Tegelikult on päris lihtne kogu meie elu Sisyphose kiviveeretamiseks mõelda. Näha rutiini, tunda tühjust ja oodata seda lühikest õnneliku puhkehetke kui kivi on oma teel mäest alla ja sina talle järele vantsid.

On ka teine võimalus. Loobuda Sisyphose kombel illusioonist, et kivi võiks ühel päeval mäetippu pidama jääda. Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna. Tundub absurdne?

Maailm pole tingimata selline nagu meile tundub. Taju ei ole reaalsus. Jumalate karistus mõjub sunnitööna ainult siis kui me otsustame sellest niimoodi mõelda.

Igal ühel on oma koorem vedada ja ainus erinevus inimeste vahel seisneb selles, millest keegi mõtleb ja mida tunneb kui  oma koormat veab.

Iga samm on uus, igas liivateras on maailm ja see, mida vead on ju sinu oma koorem. Sa võid vedada seda armastusega nautides iga oma sammu. Sa või veeretada oma kivi tundes vaikset rõõmu igast hingetõmbest märgates enda  ümber elu väikseid ja imetlusväärseid nüansse.

Sa saad tugevamaks ja muutud osavaks, sa leiutad uusi kiviveeretamise mooduseid, sa suudad esitada endale väljakutseid ja kiita end saavutuste eest. Sa õpid tähistama aina kauem kestvaid hetki, mil kivi suudab mäetipus püsida…  Ja olles selle teekonna iseendas läbinud, leiad sa tahtmist ja jõudu, et oma meeskonnale rääkida, miks see koorem on tähtis, miks see mägi on eriline, miks see tipp tuleb alistada ja rõõmustada koos, kui see saab tehtud.

Muutes mõtlemist muutub elu.

Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna.

Vabadus ei pruugi seisneda võimaluses käed taskus minema jalutada.

Vabadus võib olla oma kivi jätkuvas veeretamises. Armastusega.

Keerulistest aegadest läbitulemiseks on vaja tugevat vaimset selgroogu. Selget arusaamist sellest, kes sa oled ja mille eest seisad. Ma mõtlen, et seda vaimset selgroogu vajavad nii üksikisikud kui ettevõtted kui riik.

Kui palju on inimesi, kes teavad, mille eest nad seisavad, kes nad on ja mida taotlevad?

Inimeste peades ringleb mitmesuguseid mõtteid. Sugugi kõik ei ole alati lõpuni selgeks mõeldud laused, mille lõpus punkt. Mõned mõtted on tunnetuslikku laadi, sõnastamata. Väga paljude inimeste peades kumiseb pidev sisekõne, mis väljendab rahulolematust iseenda ja maailmaga, väljendab lausa viha, raevu ja kadedust teiste suhtes. Ja kuigi seda sisekõne üldjuhul püütakse varjata, kandub see suhtlusse märkamatult üle. Võib olla suudavad meie mandelkehad vastu võtta neid negatiivseid laineid, igal juhul liigub ringi see ärevuse, hirmu ja muretsemise voog, mis aeg ajalt vallandub ägedamalt, kui üksteise pihta teravaid kriitikanooli lastakse, süüdlasi otsitakse ning häbimärgistatakse. Selles raskemeelses kahejalaga maapeal olekut ülistavas olustikus pole justkui kohta loovale kujutlusvõimele, naljale ja soojale suhtlusele. Need kaks on teineteist välistavad mõttekultuurid. Ei saa ju olla korraga optimist ja pessimist.

Kahe jalaga maa peal olemist ülistav olek tundub ju vägagi selgroo moodi?

Selgroog kindlasti, aga vaimne mitte. See, mis inimest teistest loomadest eristab on ju loov kujutlusvõime.  Kahe jalaga maa peal liiga kinni olev inimene tavaliselt ei suuda loovalt elule läheneda, ta kipub nägema rohkem seda, mis maas.

Keerulistest aegadest läbitulemiseks on vaja võimet kujutleda asju nii nagu nad võiksid olla. Inimene liigub oma tegudega ikka oma igatsuste suunas.

Hirm ja teadmatus, mis keerulistel aegadel õhus on, kipuvad halvama ka kõige erksamad pead ning summutama parimad kavatsused. Nii mõnedki liidrid  muutuvad brigadirideks, kes usuvad, et turg motiveerib ja hirm töökohta kaotada kannustab. Maailma mustvalge ja primitiivsena nägevaid inimesi saab tõepoolest motiveerida tekitades hirmu ja süütunnet. Aga primitiivseid ja piiratuid inimesi ei saa tööle võtta, sest meil pole ju primitiivseid ja piiratuid ettevõtteid, pole ju!

Duende blogis kavatsen ma kirjutada asjadest nagu nad võiksid olla, et aidata kaasa hea meeleolu ja eneseusu arenemisele. Piiravad uskumused suudavad meid piirata täpselt nii kaua, kui me laseme neil seda teha. Inimene ei saa teha maapeal väga suuri asju. Aga ta saab teha väikesi asju suure armastusega, ütles Ema Teresa.

Küllaltki tuntud väljend, mis ütleb, et inimene on oma õnne sepp, jääb paljudele kaugeks kuna ei paku selgust, mida siis teha, et sepistada endale õnn. Hoopis selgust loovam on öelda, et inimene on oma hinge kapten – ainult sina ise ju otsustad, kuidas suhtud, millest mõtled ja kuhu tüürid.

Õnnelik nägu ei ole juhuslik, ta peegeldab inimese õnnelikke mõtteid.

Minu koolituste põhiteema on inspiratsiooni leidmine ja hoidmine ning seda joont kannab ka Duende blogi.

Ja ma olen Ema Teresaga 100% nõus, lihtsad asjad loevad ja inspireerivad suurteks tegudeks.