Ühtegi mänguasja maha ei jäeta.

31.07.2010

„Kui sa vahel vaatad ringi, rõõmsas tujus kaed ja vaed, näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed,“ luuletas Leelo Tungal.

Kas tänase ministri mängud ja mänguasjad olid teistmoodi kui tänase automüüja? Millega ja kuidas mängis mees, kes vanglas praegu karistust kannab? Kas pätt, kes lõhub tänaval, tagus juba lapsena oma nukku peaga vastu põrandat? Millega ja kuidas mängisid sina?

Me kõik tuleme lapsepõlvest ja oleme osaliselt tänu võlgu ka oma mänguasjadele, et oleme kujunenud sellisteks nagu me oleme täna. Mõtle oma vanale karule, robotile või Barbile või hobusele, mis aitas niipaljudel põnevatel fantaasiatel tegelikkuseks saada.

Mulle meenub esmalt mu vana hea nukk Pille-Riin, kellele ma umbes kolmeselt tõsimeeli üritasin kolmerattasel sõitu selgeks õpetada, aga ta üleannetu ei püsinud sadulas ja mu suur karu koos kolme väikesega, kes kõik jõudsid minuni ühel sünnipäeval ja kellega sai mängida näiteks arsti või siis hoopis kino. Mina mõtlen täna nendele vanadele lapsepõlvekaaslastele seepärast, et vaatsin hiljuti filmi Lelulugu 3.  Ja tunnen pisukest kurbust, et ühtegi mu truudest lapsepõlvekaaslastest enam mu lähikonnas pole.

Tunnistan ausalt, et Lelulugu oma varasemate osadega (1995 ja 1999)oli minust kuidagi mööda läinud ning mul oli millegipärast tugev eelarvamus, et tegemist on primitiivse lastekaga. Kolleegid, kel eelmiste filmidega seoses lapsepõlve nostalgiat, veensid mind vaatama. Ma olen selle eest tänulik, sest need minutid, mis ma oma elust veetsin Lelulugu vaadates, olid igati hästi veedetud. Vahvad vaprad tegelased  – kartmatu astronaut Buzz Ligthyear, Jessie the Yodeling Cowgirl, Kauboi Woody ja teised, äratavad Sinus peituva igavese lapse ja toovad meelde ammuunustatud ägedad mängud.

Film oli tore, parajalt südamlik ning ärgitas suhtuma oma vanadesse armsatesse kaaslastesse leludesse hoolikamalt, lisaks on ta veel 3 D-s ja toob seetõttu lelude seiklused eriti lähedale, siruta vaid käsi. Väikesed vihjed lelude tõsisemate üleelamiste kohta on ridades: meie Mai on ilma veata! Kuid ta nukk on ilma peata, pea on maas tal patsideta, kleit jäi ilma satsideta….suksu kaotas saba takka, peale selle pole lakka ammuilma olla tal, auk on ninal kollakal. (Leelo Tungal)

Mängida on mõnus aga  seda tuleb osata, mängima saab last õpetada ja mänguasjadele, kelle omanik neist välja kasvab, on võimalik leida uus mängija. Mänguasjad ei taha saada prügimäele, mänguasjad tahavad, et nendega mängitakse, nad tahavad kuuluda kellelegi, kes neid armastab, kes oskab nendega mängida. No selge, et päriselt mänguasjad ju on elutud, elu puhume neile ikkagi sisse meie – mängijad, aga nad on elanud koos meiega meie parimates mängudes, olnud meie unenägude saatjateks ja väärivad seetõttu meie lugupidamist. Neid võib edasi anda uutele omanikele, kes on valmis.

Meid Solaris Kinos ajendas leluteema esilinastuse päeval andma lastele ja leludele uus võimalus – korraldame mänguasjalaada, kus iga laps ja lapsemeelne saab oma mänguasju vahetada või müüa või anda üle uutele mänguhuvilistele. Mõte pole niivõrd müümises ega vahetamises kui võimaluses õpetada rohkem hoolima ja hoidma. Kurb on kuulda, et lemmikloomigi jäetakse tänavale kui nendest isu täis ja eks kaugeltki kõik haiged, pealt näha üksikud vanainimesed, pole tegelikult üksikud ,vaid unustatud kuna nad muutusid tülikaks.

Jah – mängimises avaldub meie olemus, suhtumises armsatesse leludesse võime hoolida ja armastada. Mänguasjadest saab paljuski alguse meie suhtumine ja seepärast neid ei lõhuta ega jäeta maha. Nii räägib pealtnäha lastejant Lelulugu 3 tegelikult hoopis valusamatel teemadel ja teeb seda väga hästi

Kui noor on Sinu hing.

30.07.2010

Mis on see, mis eristab inimlooma teistest loomadest? Üks suur erinevus on võime unistada. Võtame või kaljujoonised, kus kujutati õnnestunud mammutijahti või muud sarnast. Siis tulid trummipõrin, tantsud, regilaulud, muinasjutud, romaanid…

Kino tegeleb põhimõtteliselt samaga, mida püüdsid väljendada need  eelajaloolised koopajoonised, samaanitrumm ning siis juba Shakespeare. Oma hiiglasliku ekraani ja väga detailse helipildiga on kino võimeline looma uut reaalsust, millest koopainimesed ei osanud unistadagi. Kui vennad Lumierid rahvale kihutavat rongi näitasid, jooksis enamus saalist välja. Tänapäeva inimesed enam nii naiivsed pole, aga meeletu tagaajamine kurvilisel mägiteel paneb nii mõnegi tooli käsitugesid pigistama.

Miks me siis ikkagi käime kinos? Kahe tunni jooksul võid sa olla kõige julgem ja osavam, võrgutada ihaldusväärseimad mehed, prassida pururikaste paleedes või vireleda kerjusena Pariisi silla all. Hirmu ja armastust, valu ja vaimustust tundes oled justkui elusam kui iial varem. Igal juhul oled sa kogemuse võrra rikkam, kui kinost väljud. Hea film puudutab su hingepaelu, paneb su liigutusest pisaraid valama, vaimustusest õhku ahmima, kõhtu kinni hoides naerma. Sa võid saada emotsionaalse laengu, mida kannad endaga veel kaua pärast kinosaalist väljumist. Nagu pärast äikesevihma on õhk nii puhas ja kerge, nii tunned ennastki pärast head filmi.

Aga televiisor ja arvuti, kas suudavad nad asendada kino, nii nagu romaanid koopajooniseid?

Kino üks saladusi on selles, et lihtsas tões, et jagatud rõõm on suurem. Sajapealise rahvahulga ühes rütmis võnkuvad mandelkehad pakuvad kordades võimsamaid elamusi, kui padi kaenlas teleka või arvuti ees istudes ettekujutadagi võid. Kollektiivne eskapism, mis võimaldab olla korraga koos teistega ja samas nii turvaliselt üksi iseendaga.

Kinos koged sa ikka midagi uut ja ilmselt seepärast ka noored niivõrd kino armastavad. Ja kui sa enam kinos ei viitsi käia oled ilmselt vanaks jäänud. Ei mitte aastatelt vanaks, vaid vanaks hingelt.

Me käime kinos kuni jaksame loota, uskuda armastada ja unistada.

Kinoga saab imet teha ütles juba Nipernaadi.

Kui noor on Sinu hing, millal käisid viimati kinos?