Kas juhtimine on pigem muusika või masinavärk?

16.10.2009

Juhtimise üle on viimasel ajal palju arutatud masu võtmes. Kriis majanduses justkui viitaks sellele, et see juhtimisstiil, mis kriisi viis sealt enam välja ei too. No see on ju selge, et vahendid, mis on su tippu viinud tagavad harva tipus püsimise.  Mulle on jäänud silma, et ikka on nii, et teatakse nimetada kedagi, kes peaks oma tegutsemist põhjalikult muutma ja vähesed leiavad julgust endale tunnistada, et midagi tuleks ehk isegi teisiti tegema hakata.

Masinavärk ju töötab! Pärast värsket kulude kärpimist ning koondamisi  keegi isegi ei virise ega küsi palka juurde. On nad ka pühendunud ja kooskõlas?

Valmistasin ette uut koolitust „Tulemustele inspireeriv juht“ ja otsisin võimalusi, kuidas inimestes äratada peidus olev potentsiaal. Üks võimalus on vahetada metafoori, proovida mõelda oma tegevusest juhina teisiti kui seda siiani tehtud.

enginepartsJuhtimine kui masinavärk

Juhtide igapäeva keeles on juhtimist kirjeldades levinud masinavärki iseloomustavad terminid: instruktsioonid, mutrikesed, õlitamine, pingutamine, tehniline progress, moraalne vananemine, kulumine, välja vahetamine, auru juurde panemine ja õigete hoobade tõmbamine. Need on ainult väike osa käibel olevast „masinamõtlemisest“. Selles kontekstis juht on mehaanik(või äkki masinist) ja töötaja justkui mutrike. Kõik puhas insenertehniline värk! Jälgi prooviks oma kõnekeelt ja pane tähele kui sageli sina  kasutad juhtimisest rääkides termineid, mis seotud hingetu masinavärgiga.

Mis siis siin on viltu? Metafoor ei anna edasi juhtimise tegelikku olemust, kuna on oma loomult liiga tehniline. Inimene on emotsionaalne olevus ja erineb teistest loomadest eelkõige oma võime poolest kujutleda, luua oma mõtetes reaalsusi. Keeles  juurdunud masinametafoor näeb inimest hingetu mutrina. Paberil võib süsteem olla perfektne, aga praktikas hakkavad mutrid logisema või jookseb masin kokku.

Tundub siiski, et masinavärgilik „töötab nagu õlitatud“ lähenemine on pigem möödunud sajandisse kuuluv.

Juhtimine kui klaverimäng

Proovime mõelda juhtimisest klaverimängu ja muusika terminites. Nii muusikas kui juhtimises on kooskõla ja kolekõla. On hingekeeled ja lahkhelid. On loovus ja looming. On harjutamine ja improvisatsioon. Tuleb tunda nooti ja õigel noodil osata kasutada nii piano pianissimo`t kui forte fortissimo`t. Vahel tuleb mängida largo ja siis jällegi moderato. Saavutada harmoonia ja sobiv tonaalsus. Muuseas pilli häälestatakse väga hoolikalt ja hoitakse sobivates tingimustes.

Juht on selles kontekstis võrreldav pianistiga, kes võib panna inimhinged ja organisatsioonid helisema.

Kolekõla või kooskõla?

Nii nagu hea pianist mõistab noodiraamatut lugedes, millistele klahvidele vajutada, nii saab ka juht teadlikult tekitada organisatsioonis sobiva tonaalsuse. Eelduseks on, et ta valdab juhtimistehnikat ning tunneb ennast ja teisi.

Kahjuks plõnnivad klahvidel ka oskamatud ja tekitavad kakofoonilisi helisid.

Kuidas kolekõlalist meeskonda ära tunda?  Kolekõlalise juhtimise tunnuseks on inimeste meeleoludes sage pettumuse, hirmu, viha, apaatia, kurbuse, vaikimise, üksteise peale kaebamise ning kadeduse ja solvumise esinemine.

Kolekõlaline juhtimine kriibib pikapeale hingekeeled viledaks.

Miks seda tekitatakse? Ma tahan uskuda, et teadmatusest. Aga võib olla just selle pärast, et kantakse masinametafoor inimeste juhtimisse üle. Ei tunta inimesi, ei osata suhteid luua ega suudeta endale aru anda oma tegude ja sõnade tagajärgedest.

Eriti suurt kahju tekitavad kolekõlad juhtimismeeskonnas. Tegevjuhil või omanikul tuleks arvestada sellega, et mida kauem juhib ettevõtet meeskond, kelle liikmed ei saa omavahel läbi, seda väiksem on firma kasum.

On öeldud, et suurepärased liidrid puudutavad meie hingekeeli! PianoHands-main_Full1

See hingekeelte helin on kooskõlalise juhtimise vastukaja. Kooskõlalise juhtimise tagajärjeks on töötajate positiivne meelestatus, optimism ja avatud suhtlemine.

Üks parimaid õhkkonna indikaatoreid on naer.

Naeratus võib olla võlts, seda teeseldakse tihti ka kolekõlade varjamiseks. Siirast naermist on raskem teeselda, sest sunnitud naer kõlab õõnsalt. Kas sinu meeskonnas naerdakse aeg ajalt südamest, ma mõtlen ka siis, kui juht on kohal ja naerab ka?

Yale`I Ülikooli juhtimiskoolis läbiviidud uuring tõestas, et tujud mõjutavad töö efektiivsust; optimistlik meeleolu parandab koostööd ja ettevõtte tulemusi. USA jaemüügiettevõtete keti 32-te poodi hõlmav uurimus näitas, et parimaid müügitulemusi saavutati nendes poodides, kus müüjad olid positiivselt häälestatud.

Hingekeelte helisema panemist nagu klaverimängu tuleb õppida ja teadmisi kasutada. Kõigepealt tuleb muusikat armastada!

Legend jutustab, et kui klaverivirtuoos Arthur Rubinsteinilt oli New Yorgis keegi tundmatu tänaval küsinud, et vabandage härra, kuidas leida tee Carnegie Halli, oli ta vastanud: «Tuleb harjutada, harjutada ja harjutada.»

Kokkuvõtteks.

Metafoorid on kõnekujundid, mis väljendavad meie igapäeva käitumist juhtivaid mõttemustreid. Kellena sina ennast näed? Kas masinvärk töötab või on ikkagi mängus inimesed?

Mõtisklus muutuvast ajast, hirmust ja inimestest.

05.10.2009

Mõeldes tagasi möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi algusaastatele tuleb meelde palju kordi kui olen punnitanud vastutuult, küll ägades ja küll rügades. Ise juba seesmiselt viimseni pingul ja pinges, aga ikkagi leides veelgi võimalusi, kuidas üha efektiivsemalt heidelda, halastamatult tuult trotsida, huuled kokkusurutult pressida. Liigse õhu väljalaskmiseks kirudes aeg ajalt maailma ebaõiglust, inimeste libekeelsust ning soovi üksteist alandada.

Aeg ajalt hiilis salaja ligi ka ebaterve hirm, mis tekitas ebamääraseid pingeid, „mis saab siis, kui…“ sündroomi, mille sümptomid, unetus ning kurnatus, tahtsid vägisi võimu omale.

rooma sõdurAllaandmist ei toimunud. Mantrana kõlas mõtetes – peab saama, tuleb lihtsalt veelgi rohkem tööd teha, tuleb leida kasutamata reservid. Anda endast 101%. Abiks ühised väärtused, parem planeerimine, ajajuhtimine, jagatud kalender ja täpne raport, standardiseeritud käitumine, mõõdetav eesmärk.

Hästitreenitud ja distisplineeritud sõjaväed ju liiguvad kiiremini? Võidule. Vahel küll unustades,  mille nimel võideldakse. Mida teha veel, et jõudlus kasvaks? Olin  oma maailma nii sisseelanud, et teisi reaalsusi enam ei osanudki näha. Selle ajastu märksõnad minu jaoks olid kirglik ja pidev tegutsemine, vankumatu tahe, uute võimaluste otsimine. Küllap oli minusuguseid sel ajal palju.

Väliste väärtuste pealetung.

Ja siis tuli buumi aeg. Inimesed lubasid endile rohkem puhkust ja ettevõtluses kulges paljuski meeleoludes, mis meenutasid USA Patendiameti juhi 100.a.tagasi tehitud avaldust – kõik, mis võimalik, on juba avastatud. Paljudesse higi ja vaevaga ülesehitatud ettevõtetesse siginesid uued juhid ja uus mentaliteet. Tööhobused (tihti omanikud ise) asendati paljudel juhtudel paraadhobustega. tsirkusehobusepeaOli ka tööhobuseid, kes ise endile suled külge lasid kleepida ja proovisid moonduda kepsakaks tsirkusehobuseks. Investeeriti riskifondidesse ja oodati rikkuse jätkuvat kasvu. Turg kasvas ja ilus oli olla. Tõsi, tööle ei olnud kerge kedagi leida, inimesed olid valivad. Portjee kandidaadid palusid teha omale pakkumine ja lubasid siis vaadata, kas on piisavalt head tingimused. Tihti juhtus, et alla direktori palga nad nõus kandideerima ei olnud. Ettevõtete treeningplaanides suurenes elamus – ja naerukoolituste osakaal.

Ajajuhtimist sooviti õppida pigem selleks, et oma rikkalik hobidevalik ellu sobitada.  Väga paljud hakkasid iseenda väärtust samastama asjadega, mille omanikuks oldi viimasel ajal saadud.

Paraadhobuste aeg sai läbi.

Paljud on majanduslangusega umbes samasuguse vapustuse läbielanud nagu USA Patendiameti juht 80.aastat tagasi ,saades teada,  kui vähe me tegelikult maailmast ja majandusest teame. Esimene shokk on nüüdseks möödas. Üks minu endine hea kolleeg ja sõber juhtis mu tähelepanu faktile, et paljud inimesed on suures stressis ja kurnatud, aga nad ise ei näe ega mõista seda. Tõelised tunded on maetud nii sügavale, et inimesed ei suuda enam kontakteeruda oma südamega. Sellises seisundis on paljud edukate ettevõtete tublid inimesed – tihti eelkõige juhid. Hinges valitseb sinna sügavale peidetud hirm ja ebakindlus.Tihti süvendavad neid tundeid buumi ajal võetud suured laenukohustused ja mõnel juhul ka kartus, et omanikud vahetavad nüüd kõik paraadhobused jälle välja, tööhobuste vastu.bankruptcy

Isikliku ebakindluse hajutamiseks püütakse olla hästi praktiline – rohkem müüa, kärpida ja ratsionaliseerida.

Ajajuhtimise koolitusi ostetakse nüüd jälle selleks, et olla efektiivsem ja mahutada rohkem tegevusi 24 tundi. Müügijuhtimise koolitusi, et müüa energilisemalt, müüa odavamalt, müüa maha. Palju on veel neid, kes püüavad leida klienti, kellele müüa maha oma ahnusest loodud rämpstooteid, olgu see siis toidu, joogi või mõtete näol.

Kärbitud on  kõikvõimalikud kulud. Tööle võetud või jäätud inimesed, kes on nõus töötama vaid tulemustasu eest. On neid, kes muutuvad hirmust silmakirjalikeks nahahoidjateks. Juhte, kes pakuvad omanikele meelepärast infot, mitte ausat tõde. Poliitikuid, kes teevad odavaid poliitturunduskampaaniaid.

Hirm muudab jäigaks ja loob negatiivsust ning lühinägelikku ahnust. Mille nimel kõik see möll? Et saada tagasi kaotad värvilisi sulgi ning kulinaid…. „Juhtimise ainus eesmärk on võim“, ütles Machiavelli.

Kui mõelda, mis võib olla selle ebakindluse tegelik põhjus, siis tundub, et ikkagi päris palju on inimesi, kes elavad ilma tähenduseta elu. Inglisekeelse sõna meaning algne tähendus oli esitamine või kavatsus. Ilma tähenduseta elu on nagu puhas valge leht, mil pole ühtki lugu jutustada, pole midagi esitamiseks. On vaid ennast imetlev enesekindlus ja loetelu asjadest, mida sa omad.

Just see tähendusetus toob kaasa hirmu kaotada kättevõidetud väline hiilgus ning värvilised suled ja kulinad, aga tähendusetus põhjustab ka letargiat, lootusetust, haigust. Tähendusetus laseb ebatervel hirmul võimust võtta ja meid halvata. Hirmuhalvatuse tagajärjeks on see, kui iga meie liigutust saadavad kahtlused ja mure. Kas ma ikka olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt tugev, et olukorraga toime tulla? Ka see on hirm, mis tekitab paanilise vajaduse kõike kontrollida.

Hirmul on mitmeid maske. Ta võib peita end liigse ettevaatlikkuse maski taha, mis väljendub harjumuses otsida kõigest negatiivset, mõelda võimalikust ebaedust, sellele asemel, et keskenduda edule. Hirm väljendab end ahistuses, mille tulemusena leitakse vigu teistes, kulutatakse rohkem kui eelarve lubab ja kaotatakse mõõdutunne alkoholi tarbimisel. Vahel peidab hirm end aga hoopis otsustusvõimetuse taha ja väljendab end harjumuses kutsuda appi teisi, et nad sinu eest mõtleksid. Inimesed valetavad, sest nad kardavad.

Aeg soosib sisulist muutumist.

Mina näen, et ainus võimalus oma hirmudest ülesaamiseks on enda sisemise väärtuse üles leidmises. Muutumises. Nagu teada on isiksused suhteliselt püsivad ja muutuvad ainult tugeva valu ajendil. Tuleb endale aru anda, et praeguse olukorra valus on peidus võimalus saada selleks, kes sa päriselt oled.

Miks sa punnitad paraadhobusena edasi püüdes avaldada teistele muljet? Avalda endale muljet, küsi endalt, kuhu jäid sinu pärisunistused? Mis sai sinu noorusea soovist saada teadlaseks ja avastada midagi, mis muudaks inimeste arusaamu maailmast, mis sai sinu soovist mängida surematuid teatrirolle, sinu maalimata maalidest ja kirjutamata jäänud romaanist ning  kitarrist, mida sa kunagi mängima ei õppinudki? Kuhu kadus see sportlik teismeline, kes edukalt oma vanuseklassis võistles?

Millal asendus see kõik mugandunud eneseimetluse ja mammona orjusega?  Asendus „eestimatusliku“  sebimisega, tühikargamise ning ärapanemisega?

Veeda üks päev oma elust iseendaga ja vii läbi oma isikliku elustrateegia  päev.

Miks sa tegelikult teed seda, mida sa teed? Mis annab su elule eesmärgi ja suuna? Kas on see oma elatustaseme säilitamine? Piisava hulga raha teenimine? Status quo säilitamine? Kuulsuse kogumine? Või hoopis perekonna loomine, lastelastega mängimine, soov jätta maailma midagi head, mille üle su lapsed võiksid uhkust tunda.Või kui veel nende võimsate ja pisut pateetiliste küsimustega jätkata, siis, mis on sinu pärand järgnevatele põlvkondadele?

Oled võib olla istunud palju tunde firma stateegiat vaagides, kas pole mitte praegu ülim aeg iseenda kurss õigesti määrata?

Oma elu tähenduse sõnastamine annab motivatsiooni ja suuna lisades loovust, optimismi , jõudu ja heaolu. Võib olla tuleb loobuda olemast tegija ja muutuda tagasi olijaks. Mis takistab sul tegemast seda, mida armastad?

Mis on need ideed, millesse jaksad ise nii paljul uskuda, et tahad nende õigsuses veenda ka teisi?

Mugandumine ja vales elamine on hullem kui surm, see on põrgu. Sul on justkui kõik ja sul pole midagi, sest puudub meelerahu, puudub tegelik eneseväljendus. Muuseas Albert Einstein ei saavutanud läbimurret, mitte enneolematu matemaatilise jõuga, vaid loova mõtlemisega kujutledes ennast sõitmas valguskiire ees. Leia üles oma valguskiir, lõpeta uhkeldamine kahe jalaga maapeal olemise üle ning kujutle oma elu sellisena nagu sina tahaksid elada.

Mäletad, mida vastas Kuninganna, kui  Alice olles Imedemaal talle väitis, et inimene ei saa mõelda võimatutest asjadest. Ta ütles, et: „Sul on lihtsalt vähe praktikat.  Sinu vanuses, mõtlesin ma võimatututest asjadest pool tundi päevas, mõnikord jõudsin isegi mõelda kuuele võimatule asjale veel enne hommikusööki.“

Kujutlusvõime on see, mis eristab sind teistest loomadest ja teeb sinust inimese.

Milline on seisund, mille poole tasuks pürgida?meditation-1

Usun, et sobiv nimetus sellel meeleseisundile on kirglik meelerahu. Seisund, mis võimaldab olla elus 100% kohal tundes sügavat imetlust elu avaldusmisvormide mitmekesisuse ja tarkuse üle.  Asjad on vaid selleks, et neid kasutada. Varandus võib tulla ja minna. Sinu väärtus on sinus eneses. Kirglik meelerahu on olemine ja tegutsemine kooskõlas iseenda ja teistega, nautides täielikult oma tööd.

Alistu ja  loobu maailmaga võitlemast ja hakka teda armastama, päriselt. Tähtis on, et sul jätkuks tahet püsida enda valitud kursil ja mitte alla anda kiusatusele ja langeda tagasi väliselt sulgeda kaunistatud, aga sisemiselt hirmunud ohvri rolli.

Ameerika kultuurantropoloog Margareth Mead on öelnud targad sõnad: „Ära kunagi kahtle selles, kas väike grupp pühendunud inimesi suudab muuta maailma. Ainult sellised inimesed ongi maailma kunagi muutnud.“

Aeg soosib sisulist muutumist.

Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna.

12.09.2009

Jumalad määrasid valelikule Korintose kuningas Sisyphosele kõige hullema karistuse, mida võib välja mõelda – ta pidi allmaailmas veeretama hiiglaslikku kivi järsku mäkke. Igakord, kui ta tippu jõudis veeres kivi oma raskuse tõttu müdinal alla tagasi ning Sisyphos pidi alustama uuesti.

Mis on selles karistuses hirmsat? See karistus on karm, sest väga piinav on teha midagi, millel puudub mõte, eesmärk ja seetõttu ka tulemus. Pole hirmsamat karistust kui lootusetu töö. Alustada jälle ja jälle ilma võimaluseta pääseda oma kohustusest ning nägemata väljapääsu.

sisyphus-myth-300x295On inimesi, kes elavad oma elu ja teevad oma tööd Sisyphose kombel hambad ristis veeretades oma kivi. Vahel kibestunult, vahel lootes, et ükskord see kõik lõpeb ja saab puhata. Lootes, et juhtub ime ja kivi jääbki mäetippu seisma ning su töö on tehtud, sa oled vaba.

On juhte, kes Vana-Kreeka jumalate kombel on oma töötajatest teinud Sisyphosed määrates nad igavesti mõtetut kivi veeretama. Need on juhid, kes pole pidanud vajalikuks töötajatele öelda, mida nad ootavad, kuhu ettevõtte liigub, millised on vajalikud tulemused. Sellised juhid kurnavad töötajaid koheldes neid kui mutrikesi, kes  vahetakse välja uute veeretajate vastu kui keermed kulunud on.

Tegelikult on päris lihtne kogu meie elu Sisyphose kiviveeretamiseks mõelda. Näha rutiini, tunda tühjust ja oodata seda lühikest õnneliku puhkehetke kui kivi on oma teel mäest alla ja sina talle järele vantsid.

On ka teine võimalus. Loobuda Sisyphose kombel illusioonist, et kivi võiks ühel päeval mäetippu pidama jääda. Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna. Tundub absurdne?

Maailm pole tingimata selline nagu meile tundub. Taju ei ole reaalsus. Jumalate karistus mõjub sunnitööna ainult siis kui me otsustame sellest niimoodi mõelda.

Igal ühel on oma koorem vedada ja ainus erinevus inimeste vahel seisneb selles, millest keegi mõtleb ja mida tunneb kui  oma koormat veab.

Iga samm on uus, igas liivateras on maailm ja see, mida vead on ju sinu oma koorem. Sa võid vedada seda armastusega nautides iga oma sammu. Sa või veeretada oma kivi tundes vaikset rõõmu igast hingetõmbest märgates enda  ümber elu väikseid ja imetlusväärseid nüansse.

Sa saad tugevamaks ja muutud osavaks, sa leiutad uusi kiviveeretamise mooduseid, sa suudad esitada endale väljakutseid ja kiita end saavutuste eest. Sa õpid tähistama aina kauem kestvaid hetki, mil kivi suudab mäetipus püsida…  Ja olles selle teekonna iseendas läbinud, leiad sa tahtmist ja jõudu, et oma meeskonnale rääkida, miks see koorem on tähtis, miks see mägi on eriline, miks see tipp tuleb alistada ja rõõmustada koos, kui see saab tehtud.

Muutes mõtlemist muutub elu.

Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna.freedom

Vabadus ei pruugi seisneda võimaluses käed taskus minema jalutada.

Vabadus võib olla oma kivi jätkuvas veeretamises. Armastusega.