Mõtisklus muutuvast ajast, hirmust ja inimestest.

05.10.2009

Mõeldes tagasi möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi algusaastatele tuleb meelde palju kordi kui olen punnitanud vastutuult, küll ägades ja küll rügades. Ise juba seesmiselt viimseni pingul ja pinges, aga ikkagi leides veelgi võimalusi, kuidas üha efektiivsemalt heidelda, halastamatult tuult trotsida, huuled kokkusurutult pressida. Liigse õhu väljalaskmiseks kirudes aeg ajalt maailma ebaõiglust, inimeste libekeelsust ning soovi üksteist alandada.

Aeg ajalt hiilis salaja ligi ka ebaterve hirm, mis tekitas ebamääraseid pingeid, „mis saab siis, kui…“ sündroomi, mille sümptomid, unetus ning kurnatus, tahtsid vägisi võimu omale.

rooma sõdurAllaandmist ei toimunud. Mantrana kõlas mõtetes – peab saama, tuleb lihtsalt veelgi rohkem tööd teha, tuleb leida kasutamata reservid. Anda endast 101%. Abiks ühised väärtused, parem planeerimine, ajajuhtimine, jagatud kalender ja täpne raport, standardiseeritud käitumine, mõõdetav eesmärk.

Hästitreenitud ja distisplineeritud sõjaväed ju liiguvad kiiremini? Võidule. Vahel küll unustades,  mille nimel võideldakse. Mida teha veel, et jõudlus kasvaks? Olin  oma maailma nii sisseelanud, et teisi reaalsusi enam ei osanudki näha. Selle ajastu märksõnad minu jaoks olid kirglik ja pidev tegutsemine, vankumatu tahe, uute võimaluste otsimine. Küllap oli minusuguseid sel ajal palju.

Väliste väärtuste pealetung.

Ja siis tuli buumi aeg. Inimesed lubasid endile rohkem puhkust ja ettevõtluses kulges paljuski meeleoludes, mis meenutasid USA Patendiameti juhi 100.a.tagasi tehitud avaldust – kõik, mis võimalik, on juba avastatud. Paljudesse higi ja vaevaga ülesehitatud ettevõtetesse siginesid uued juhid ja uus mentaliteet. Tööhobused (tihti omanikud ise) asendati paljudel juhtudel paraadhobustega. tsirkusehobusepeaOli ka tööhobuseid, kes ise endile suled külge lasid kleepida ja proovisid moonduda kepsakaks tsirkusehobuseks. Investeeriti riskifondidesse ja oodati rikkuse jätkuvat kasvu. Turg kasvas ja ilus oli olla. Tõsi, tööle ei olnud kerge kedagi leida, inimesed olid valivad. Portjee kandidaadid palusid teha omale pakkumine ja lubasid siis vaadata, kas on piisavalt head tingimused. Tihti juhtus, et alla direktori palga nad nõus kandideerima ei olnud. Ettevõtete treeningplaanides suurenes elamus – ja naerukoolituste osakaal.

Ajajuhtimist sooviti õppida pigem selleks, et oma rikkalik hobidevalik ellu sobitada.  Väga paljud hakkasid iseenda väärtust samastama asjadega, mille omanikuks oldi viimasel ajal saadud.

Paraadhobuste aeg sai läbi.

Paljud on majanduslangusega umbes samasuguse vapustuse läbielanud nagu USA Patendiameti juht 80.aastat tagasi ,saades teada,  kui vähe me tegelikult maailmast ja majandusest teame. Esimene shokk on nüüdseks möödas. Üks minu endine hea kolleeg ja sõber juhtis mu tähelepanu faktile, et paljud inimesed on suures stressis ja kurnatud, aga nad ise ei näe ega mõista seda. Tõelised tunded on maetud nii sügavale, et inimesed ei suuda enam kontakteeruda oma südamega. Sellises seisundis on paljud edukate ettevõtete tublid inimesed – tihti eelkõige juhid. Hinges valitseb sinna sügavale peidetud hirm ja ebakindlus.Tihti süvendavad neid tundeid buumi ajal võetud suured laenukohustused ja mõnel juhul ka kartus, et omanikud vahetavad nüüd kõik paraadhobused jälle välja, tööhobuste vastu.bankruptcy

Isikliku ebakindluse hajutamiseks püütakse olla hästi praktiline – rohkem müüa, kärpida ja ratsionaliseerida.

Ajajuhtimise koolitusi ostetakse nüüd jälle selleks, et olla efektiivsem ja mahutada rohkem tegevusi 24 tundi. Müügijuhtimise koolitusi, et müüa energilisemalt, müüa odavamalt, müüa maha. Palju on veel neid, kes püüavad leida klienti, kellele müüa maha oma ahnusest loodud rämpstooteid, olgu see siis toidu, joogi või mõtete näol.

Kärbitud on  kõikvõimalikud kulud. Tööle võetud või jäätud inimesed, kes on nõus töötama vaid tulemustasu eest. On neid, kes muutuvad hirmust silmakirjalikeks nahahoidjateks. Juhte, kes pakuvad omanikele meelepärast infot, mitte ausat tõde. Poliitikuid, kes teevad odavaid poliitturunduskampaaniaid.

Hirm muudab jäigaks ja loob negatiivsust ning lühinägelikku ahnust. Mille nimel kõik see möll? Et saada tagasi kaotad värvilisi sulgi ning kulinaid…. „Juhtimise ainus eesmärk on võim“, ütles Machiavelli.

Kui mõelda, mis võib olla selle ebakindluse tegelik põhjus, siis tundub, et ikkagi päris palju on inimesi, kes elavad ilma tähenduseta elu. Inglisekeelse sõna meaning algne tähendus oli esitamine või kavatsus. Ilma tähenduseta elu on nagu puhas valge leht, mil pole ühtki lugu jutustada, pole midagi esitamiseks. On vaid ennast imetlev enesekindlus ja loetelu asjadest, mida sa omad.

Just see tähendusetus toob kaasa hirmu kaotada kättevõidetud väline hiilgus ning värvilised suled ja kulinad, aga tähendusetus põhjustab ka letargiat, lootusetust, haigust. Tähendusetus laseb ebatervel hirmul võimust võtta ja meid halvata. Hirmuhalvatuse tagajärjeks on see, kui iga meie liigutust saadavad kahtlused ja mure. Kas ma ikka olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt tugev, et olukorraga toime tulla? Ka see on hirm, mis tekitab paanilise vajaduse kõike kontrollida.

Hirmul on mitmeid maske. Ta võib peita end liigse ettevaatlikkuse maski taha, mis väljendub harjumuses otsida kõigest negatiivset, mõelda võimalikust ebaedust, sellele asemel, et keskenduda edule. Hirm väljendab end ahistuses, mille tulemusena leitakse vigu teistes, kulutatakse rohkem kui eelarve lubab ja kaotatakse mõõdutunne alkoholi tarbimisel. Vahel peidab hirm end aga hoopis otsustusvõimetuse taha ja väljendab end harjumuses kutsuda appi teisi, et nad sinu eest mõtleksid. Inimesed valetavad, sest nad kardavad.

Aeg soosib sisulist muutumist.

Mina näen, et ainus võimalus oma hirmudest ülesaamiseks on enda sisemise väärtuse üles leidmises. Muutumises. Nagu teada on isiksused suhteliselt püsivad ja muutuvad ainult tugeva valu ajendil. Tuleb endale aru anda, et praeguse olukorra valus on peidus võimalus saada selleks, kes sa päriselt oled.

Miks sa punnitad paraadhobusena edasi püüdes avaldada teistele muljet? Avalda endale muljet, küsi endalt, kuhu jäid sinu pärisunistused? Mis sai sinu noorusea soovist saada teadlaseks ja avastada midagi, mis muudaks inimeste arusaamu maailmast, mis sai sinu soovist mängida surematuid teatrirolle, sinu maalimata maalidest ja kirjutamata jäänud romaanist ning  kitarrist, mida sa kunagi mängima ei õppinudki? Kuhu kadus see sportlik teismeline, kes edukalt oma vanuseklassis võistles?

Millal asendus see kõik mugandunud eneseimetluse ja mammona orjusega?  Asendus „eestimatusliku“  sebimisega, tühikargamise ning ärapanemisega?

Veeda üks päev oma elust iseendaga ja vii läbi oma isikliku elustrateegia  päev.

Miks sa tegelikult teed seda, mida sa teed? Mis annab su elule eesmärgi ja suuna? Kas on see oma elatustaseme säilitamine? Piisava hulga raha teenimine? Status quo säilitamine? Kuulsuse kogumine? Või hoopis perekonna loomine, lastelastega mängimine, soov jätta maailma midagi head, mille üle su lapsed võiksid uhkust tunda.Või kui veel nende võimsate ja pisut pateetiliste küsimustega jätkata, siis, mis on sinu pärand järgnevatele põlvkondadele?

Oled võib olla istunud palju tunde firma stateegiat vaagides, kas pole mitte praegu ülim aeg iseenda kurss õigesti määrata?

Oma elu tähenduse sõnastamine annab motivatsiooni ja suuna lisades loovust, optimismi , jõudu ja heaolu. Võib olla tuleb loobuda olemast tegija ja muutuda tagasi olijaks. Mis takistab sul tegemast seda, mida armastad?

Mis on need ideed, millesse jaksad ise nii paljul uskuda, et tahad nende õigsuses veenda ka teisi?

Mugandumine ja vales elamine on hullem kui surm, see on põrgu. Sul on justkui kõik ja sul pole midagi, sest puudub meelerahu, puudub tegelik eneseväljendus. Muuseas Albert Einstein ei saavutanud läbimurret, mitte enneolematu matemaatilise jõuga, vaid loova mõtlemisega kujutledes ennast sõitmas valguskiire ees. Leia üles oma valguskiir, lõpeta uhkeldamine kahe jalaga maapeal olemise üle ning kujutle oma elu sellisena nagu sina tahaksid elada.

Mäletad, mida vastas Kuninganna, kui  Alice olles Imedemaal talle väitis, et inimene ei saa mõelda võimatutest asjadest. Ta ütles, et: „Sul on lihtsalt vähe praktikat.  Sinu vanuses, mõtlesin ma võimatututest asjadest pool tundi päevas, mõnikord jõudsin isegi mõelda kuuele võimatule asjale veel enne hommikusööki.“

Kujutlusvõime on see, mis eristab sind teistest loomadest ja teeb sinust inimese.

Milline on seisund, mille poole tasuks pürgida?meditation-1

Usun, et sobiv nimetus sellel meeleseisundile on kirglik meelerahu. Seisund, mis võimaldab olla elus 100% kohal tundes sügavat imetlust elu avaldusmisvormide mitmekesisuse ja tarkuse üle.  Asjad on vaid selleks, et neid kasutada. Varandus võib tulla ja minna. Sinu väärtus on sinus eneses. Kirglik meelerahu on olemine ja tegutsemine kooskõlas iseenda ja teistega, nautides täielikult oma tööd.

Alistu ja  loobu maailmaga võitlemast ja hakka teda armastama, päriselt. Tähtis on, et sul jätkuks tahet püsida enda valitud kursil ja mitte alla anda kiusatusele ja langeda tagasi väliselt sulgeda kaunistatud, aga sisemiselt hirmunud ohvri rolli.

Ameerika kultuurantropoloog Margareth Mead on öelnud targad sõnad: „Ära kunagi kahtle selles, kas väike grupp pühendunud inimesi suudab muuta maailma. Ainult sellised inimesed ongi maailma kunagi muutnud.“

Aeg soosib sisulist muutumist.