Mis on coaching, kas Sina tead?

13.11.2009

Oz`i võluril oli õigus, kui ta ütles, et endasse tuleb uskuda. Ja heal Idanõial oli õigus, kui ta ütles, et enamik vastuseid on meie endi peas olemas. Nagu Dorothy, peame ka meie jääma endale truuks ning lubama teistel end aidata vastuste paljastamisel, mis on meie sees juba olemas. Nii nagu mina asjast aru olen saanud – coaching on juhtimisstiil, mille abil saab aidata paljastada vastuseid, mis inimese sees ootavad, et tuleks keegi, kes oskab küsida õigeid küsimusi ja kuulata ära vastused.

Järelikult coach on nagu Hea Idanõid, kelle  eesmärk on suurendada inimese teadlikkust oma eesmärgist, teekonnast sinna ja oma võimetest.

Areng ja muutus on ühe ilmingu erinevad nimed. Lihtsalt areng kõlab kuidagi positiivsemalt ja muutus alati mitte. Ilming, millest ma räägin on ELU. Meie elu on pidev osavõtt mängust nimega MUUTUS. Selles muutuste mängus võid visata täringut järjepanu saades  tulemuseks sama teekonna taaskordamise või kukkudes tagasi vanale tasandile. Vahel aitavad meid mängus edasi kogemused, mida mängides omandame, aga tihti keegi kogenum aitab aru saada, miks sa edasi ei pääse, miks sa jälle esimeste hulgas välja langesid. See kogenum võib olla COACH.

Raimo Ülavere on juhtide coach. Ta on mees, kes on julgelt visanud täringut ja saavutanud mängus uue taseme. Neljateistkümne aastaga kujundas ta endast ühe asjaliku majandusajakirjaniku. Ja siis viskas jällegi uljalt täringut  sattudes täiesti teise mängu. Majandusajakirjanikuna keskendus ta küsimustele, mis huvitaks lugejaid, uus mäng nõudis uusi oskusi lisaks.

Ka nüüd küsib ta küsimusi, aga eesmärk on teine. Eesmärk on juhtida inimest arengule, muutuma soovitud suunas, võitma. Raimo Ülavere on aus ja mängib selgete ja ausate reeglitega mängu. Juhi coach, coaching – see inglisekeelne väljend võib nii mõnegi segadusse ajada küll. Aga nähtuse tutvustamiseks on Raimol jätkunud energiat asja selgitada ning kirjutada raamat –Tagasi mängu. Võitma.

Coaching ei ole Eestis veel laialt levinud ja kui tegevus ise on eksisteerinud, siis on see olnud pigem nähtus, millel pole ühtset nime. Seetõttu on väga tänuväärne, et nüüd on võimalik lugeda heas emakeeles kirjutatud coachingu – raamatut.

Raamat on hästi ülesehitatud ja lisaks praktilisele kasutusväärtusele suudab  panna mõtlema juhtimisele ning konkurentsis edu saavutamise tagamaadele laiemalt. Raimo Ülavere jagab praktilist isiklikku kogemust, vahendab mõtteid loetud headest raamatutest ning toob  tööriistu kätte nii neile, kel tahe endal inimesi arengule suunata kui ka neile, kes seda raamatut lugedes mõistavad, millist kasu nad võiksid saada, kui neil õnnestuks leida endale sobiv coach.

Raamatule lisavad elu intervjuud tippjuhtidega ning värvikalt kirjeldab Raimo Ülavere oma elu õppetunde. Autor ei esita end eksimatu ässana, „überguruna“, kes alati olukordadest üle. Avameelselt teeb ta juttu ka sellest, mis viltu on läinud.


Juhi isiklik arengutreener kui tark mees taskus.

Tegelikult sooviks ju paljud meist, et lapsepõlvest tuttav tark mees oleks taskus ja aitaks keerulistest olukordadest targa ning tugevana väljuda, aitaks hoida mängus. See tark, usaldusväärne mees iga juhi tarbeks võikski olla isiklik coach. Isiklikult olen justnimelt sellise juhtimistiili pooldaja nagu coaching seda on. Tunnistan, et ainuke, mis minus tõrget tekitab on sõna ise – coach, no pole sel sõnal eestikeeles sellist jumet nagu ameeriklaste kõrvadele ilmselt on.

Sisuliselt on coachi näol tegemist juhi isikliku arengutreeneriga. Minu meelest kõlab see sel moel öelduna eesti keeles väga hästi.

Idee arendada äri isikliku treeneri kasutamise abil on maailmapraktikas ülevõetud ikkagi spordist, täpsemalt tennisest. Ülavere meenutab oma raamatus Harvardi tennisetiimi kaptenit Tim Gallwey`d, kes avastas, et tema hoolealused saavutavad suuremat edu siis, kui neil aidati selgeks saada, kuidas nad saavad ise paremini õppida. See osutus tõhusamaks, kui uute löökide või tehnika õppimine.

Raamatut Tagasi mängu. Võitma soovitan kõigile, kel huvi saada lähemalt tuttavaks coachingù-teemaga. Coachingust endast – arvan, et on suur privileeg leida endale isiklik arengutreener, usaldusväärne tark mees taskus, kes aitab tagasi mängu, võitma.

Kas juhtimine on pigem muusika või masinavärk?

16.10.2009

Juhtimise üle on viimasel ajal palju arutatud masu võtmes. Kriis majanduses justkui viitaks sellele, et see juhtimisstiil, mis kriisi viis sealt enam välja ei too. No see on ju selge, et vahendid, mis on su tippu viinud tagavad harva tipus püsimise.  Mulle on jäänud silma, et ikka on nii, et teatakse nimetada kedagi, kes peaks oma tegutsemist põhjalikult muutma ja vähesed leiavad julgust endale tunnistada, et midagi tuleks ehk isegi teisiti tegema hakata.

Masinavärk ju töötab! Pärast värsket kulude kärpimist ning koondamisi  keegi isegi ei virise ega küsi palka juurde. On nad ka pühendunud ja kooskõlas?

Valmistasin ette uut koolitust „Tulemustele inspireeriv juht“ ja otsisin võimalusi, kuidas inimestes äratada peidus olev potentsiaal. Üks võimalus on vahetada metafoori, proovida mõelda oma tegevusest juhina teisiti kui seda siiani tehtud.

enginepartsJuhtimine kui masinavärk

Juhtide igapäeva keeles on juhtimist kirjeldades levinud masinavärki iseloomustavad terminid: instruktsioonid, mutrikesed, õlitamine, pingutamine, tehniline progress, moraalne vananemine, kulumine, välja vahetamine, auru juurde panemine ja õigete hoobade tõmbamine. Need on ainult väike osa käibel olevast „masinamõtlemisest“. Selles kontekstis juht on mehaanik(või äkki masinist) ja töötaja justkui mutrike. Kõik puhas insenertehniline värk! Jälgi prooviks oma kõnekeelt ja pane tähele kui sageli sina  kasutad juhtimisest rääkides termineid, mis seotud hingetu masinavärgiga.

Mis siis siin on viltu? Metafoor ei anna edasi juhtimise tegelikku olemust, kuna on oma loomult liiga tehniline. Inimene on emotsionaalne olevus ja erineb teistest loomadest eelkõige oma võime poolest kujutleda, luua oma mõtetes reaalsusi. Keeles  juurdunud masinametafoor näeb inimest hingetu mutrina. Paberil võib süsteem olla perfektne, aga praktikas hakkavad mutrid logisema või jookseb masin kokku.

Tundub siiski, et masinavärgilik „töötab nagu õlitatud“ lähenemine on pigem möödunud sajandisse kuuluv.

Juhtimine kui klaverimäng

Proovime mõelda juhtimisest klaverimängu ja muusika terminites. Nii muusikas kui juhtimises on kooskõla ja kolekõla. On hingekeeled ja lahkhelid. On loovus ja looming. On harjutamine ja improvisatsioon. Tuleb tunda nooti ja õigel noodil osata kasutada nii piano pianissimo`t kui forte fortissimo`t. Vahel tuleb mängida largo ja siis jällegi moderato. Saavutada harmoonia ja sobiv tonaalsus. Muuseas pilli häälestatakse väga hoolikalt ja hoitakse sobivates tingimustes.

Juht on selles kontekstis võrreldav pianistiga, kes võib panna inimhinged ja organisatsioonid helisema.

Kolekõla või kooskõla?

Nii nagu hea pianist mõistab noodiraamatut lugedes, millistele klahvidele vajutada, nii saab ka juht teadlikult tekitada organisatsioonis sobiva tonaalsuse. Eelduseks on, et ta valdab juhtimistehnikat ning tunneb ennast ja teisi.

Kahjuks plõnnivad klahvidel ka oskamatud ja tekitavad kakofoonilisi helisid.

Kuidas kolekõlalist meeskonda ära tunda?  Kolekõlalise juhtimise tunnuseks on inimeste meeleoludes sage pettumuse, hirmu, viha, apaatia, kurbuse, vaikimise, üksteise peale kaebamise ning kadeduse ja solvumise esinemine.

Kolekõlaline juhtimine kriibib pikapeale hingekeeled viledaks.

Miks seda tekitatakse? Ma tahan uskuda, et teadmatusest. Aga võib olla just selle pärast, et kantakse masinametafoor inimeste juhtimisse üle. Ei tunta inimesi, ei osata suhteid luua ega suudeta endale aru anda oma tegude ja sõnade tagajärgedest.

Eriti suurt kahju tekitavad kolekõlad juhtimismeeskonnas. Tegevjuhil või omanikul tuleks arvestada sellega, et mida kauem juhib ettevõtet meeskond, kelle liikmed ei saa omavahel läbi, seda väiksem on firma kasum.

On öeldud, et suurepärased liidrid puudutavad meie hingekeeli! PianoHands-main_Full1

See hingekeelte helin on kooskõlalise juhtimise vastukaja. Kooskõlalise juhtimise tagajärjeks on töötajate positiivne meelestatus, optimism ja avatud suhtlemine.

Üks parimaid õhkkonna indikaatoreid on naer.

Naeratus võib olla võlts, seda teeseldakse tihti ka kolekõlade varjamiseks. Siirast naermist on raskem teeselda, sest sunnitud naer kõlab õõnsalt. Kas sinu meeskonnas naerdakse aeg ajalt südamest, ma mõtlen ka siis, kui juht on kohal ja naerab ka?

Yale`I Ülikooli juhtimiskoolis läbiviidud uuring tõestas, et tujud mõjutavad töö efektiivsust; optimistlik meeleolu parandab koostööd ja ettevõtte tulemusi. USA jaemüügiettevõtete keti 32-te poodi hõlmav uurimus näitas, et parimaid müügitulemusi saavutati nendes poodides, kus müüjad olid positiivselt häälestatud.

Hingekeelte helisema panemist nagu klaverimängu tuleb õppida ja teadmisi kasutada. Kõigepealt tuleb muusikat armastada!

Legend jutustab, et kui klaverivirtuoos Arthur Rubinsteinilt oli New Yorgis keegi tundmatu tänaval küsinud, et vabandage härra, kuidas leida tee Carnegie Halli, oli ta vastanud: «Tuleb harjutada, harjutada ja harjutada.»

Kokkuvõtteks.

Metafoorid on kõnekujundid, mis väljendavad meie igapäeva käitumist juhtivaid mõttemustreid. Kellena sina ennast näed? Kas masinvärk töötab või on ikkagi mängus inimesed?