Kes kahte jänest taga ajab ei taba ühtegi.

08.01.2010

„Ma ei jõudnud kampaaniat ettevalmistada, ma ei saanud UPS-e paigaldada, mul on mõned märkmed,aga ma ei jõudnud prognoose teha,  ma unustasin graafikud kontrollida, mul on nii palju tööd, et ma ei jõudnud….“

Ma arvan te nõustuste, et kui me kuuleme selliseid vastuseid esimest korda või vahel harva, siis suudame me seda mõista – aeg ajalt võib parimatelgi meie hulgast olla päev, mil kõike juhtub ja sina ei määra enam juhtunu üle.

Kui me kuuleme selliseid põhjendusi juba mitmendat korda, siis on asjad halvad. Tõenäoliselt on tegemist olukorraga, kus keset segadust ja ruttu ei suudeta määrata kindlaks, mis on väärtuslik ja edasiviiv ja mis vaid pakiline, kuid üldse mitte nii oluline.

Ei ole kerge ühelgi juhil jääda tasakaalukaks olukorras, kus vaja ettevõttega efektiivselt edasi minna, aga meeskonnas on inimesi, kes  kipuvad jääma oma tegemata jätmistega jalgu. Nad on kogu aeg tööl, hõivatud, ootavad ületundide eest tasugi!

Robin Sharma oma raamatus Juhtimistarkus mungalt, kes müüs maha oma Ferrari“ kirjutab, et inimene, kes püüab teha kõike ei saavuta midagi. Suur osa inimesi hoiab end hõivatuna ega ole kunagi hoogu maha võtnud, et saaksid mõelda, millele keskendumine aitaks tõhusust parandada.

Päris tabavalt on sellise olukorra kohta öelnud Henri Thoreau: „ Toimekusest ei piisa, ka sipelgad on toimekad. Küsimus seisneb selles, millega oled hõivatud.“

Enamik inimesi jahib hiiri mitte elevante kui eesmärgid loomadeks mõelda. See ei ole veel töökus, kui näed ennast või kolleege pidevalt tööl aega veetmas. Võib olla on töökollektiivis kulutulena levinud nakkus, mis sunnib keskenduma tühjale-tähjale ja ei vii eesmärkidele lähemale, vaid hoiab hõivatuna?

Asjade ärategemise kunst seisneb mõistmises, millised asjad võib tegemata jätta.

Tühja askeldamise põhjus on tihti pakilisena näivate asjadega tegelemises, mille tulemusena väärtuslikud asjad jäävad tegemata. Levinud pakilised ajaröövlid on koostööpakkumistele vastamine, telefonikõned, meilide vastamine, ühelt teemalt teisele hüppamine, probleemide alla mattumine, mille tulemusena on päris loomulik põgeneda mõne näiliselt töise tegevuse juurde, mis aga edasi ei vii.

Sellise sisutühja askeldamise taga võib olla kaks põhjust:

  1. Teadmiste, oskuste või ande puudus
  2. Oskamatus väljakujunenud olukorda muuta(harjumuse jõud)

Me tegelikult upume iga päev valikutesse. Nii nagu on võimalus valida saja erineva telekanali vahel on ka võimalus valida, millega täita oma töö aeg.

Lahendus hiirtejahilt elevante küttima hakkamiseks on olemas.

Sisutühjast askeldamisest väljumiseks on meil vaja:

  1. Otsust
  2. Eesmärki
  3. Tegevuskava
  4. Enesedistspliini

Tegevuskava on ainuke asi, mis juhib meid välja pisitegevuste ja muidu muretsemise rägastikust.

Tõeline proovikivi on muidugi tegevuskavale kindlaks jäämine. Enesedistsipliin on tubliks saamise DNA! Nii naljaks kui see ka ei ole, siis mida karmim sa enese vastu oled, seda leebem on sinu vastu elu.

Iga päev samade asjade samamoodi tegemine ei anna uusi tulemusi. Idee võib olla hea, aga ainult hoolikalt kavandatud teostus toob tulemuse.

Mul on olnud õnn teha tööd mitmes edukas ettevõttes. Neil on palju erinevusi, aga üks omadus on sarnane – edu saavutavates ettevõtetes teevad inimesed väärtust loovad asjad detailideni põhjalikult ära, mida teised teha ei armasta.

confucius1Lõpetuseks tagasi alguse juurde, sest Kong Fuzil oli õigus – kahte jänest korraga tagaajades ei saa kumbagi kätte. Mida teha? Keskendu priskemale jänesele, kui praadi tahadJ

Suured pisiasjad.

30.10.2009

Lugesin hiljuti ühe juhi mõtteavaldust mõttetute pisiasjade kohta. Nimelt see juht ütles, et on avastanud kui jahmatavalt palju väärtuslikku aega varastasid temalt igasugused mõttetud pisiasjad ja muud mõttetud tegurid. Aga ta lisas rahulolevalt:“Nüüd tegelevad nende mõttetute pisiasjade ja muude mõttetute teguritega minu alluvad.“

Inimene, kelle tööks on juhi silmis mõttetud tegurid ja pisiasjad on hullemas seisuses kui tool juhi tagumiku all. Toolil on vähemalt juhi arvates mõte.

Kesiseid töötulemusi toodab ka kohustus osaleda koosolekutel, mis on ettevalmistamata. Milleks üldse kokku tulla, kas vormitäiteks? Veel tugevamalt vähendab võimalust edu saavutada, kui pidevalt hoida juhtimisfookuses probleemid ja süüdlaste tagaajamine.

Juhtimine on soovitud tulemuste saavutamine koos oma meeskonnaga.

Järelikult, mida madalama energiaga tiksub meeskond, seda nõrgemad on tulemused. Just juht on meeskonna emotsionaalseks teejuhiks ning oma mõtlemist korrigeerides ja käitumist muutes suudab juht tuua pöörde meeskonna võimekusse.

Inspiratsiooni andma  tähendab sütitama teisi energia, elurõõmu ja teotahtega, kirega.

Steve Jobs inspireerib oma meeskonda nii:“ Paljud firmad on läinud kulude kärpimise teed ja see võib olla nendele õige tee. Meie valisime erineva tee! Meie usume, et kui me jätkuvalt esitleme uusi suurepäraseid tooteid oma klientidele, siis nemad jätkuvalt ostavad neid tooteid!

Termin “inspiratsioon” tähendab sõna otseses mõttes, et Jumal “hingas” või “puhus” välja oma vaimu. Miks inimesed on andnud sõnale inspiratsioon sellise jumaliku tähenduse? Ma arvan põhjuseks on inspiratsiooni leidnud inimeste suur  erinevus nendest, keda pole inspireeritud.

Inimene, kes on leidnud inspiratsiooni justkui ärkab ellu. Mitte, et keegi ka surnult tegutseda saaks, aga paljud siiski on suure osa ajast justkui poolsurnud, vaiksel säästurežiimil tuksumas.  Ei, ma ei mõtlegi, et enamus kogu aeg viilib, kohusetundlikke inimesi on palju. Mentaliteet – teen oma asja ära, saan raha, töökoht on, mis seal siis ikka – elab kahjuks veel massides. Teisalt ka juhid ei oska näha kasutamata võimalusi efektiivsuse kasvatamiseks.

7 inspireerivat tegevust, mis toovad elu meeskonda:

  1. Ole  ise energiline ja kirgliku suhtumisega firma toodetesse ja eesmärkide saavutamisse.
  2. Õpi kaasama inimesi esitades neile õigeid ja suunavaid küsimusi.
  3. Õpi kuulama kavatsusega mõista.
  4. Õpi  püstitama innustavaid eesmärke.
  5. Õpi  julgustama, juhendama ja pakkuma tuge kõhkluse hetkedel.
  6. Ole eeskujuks eesmärkide saavutamisel
  7. Ole järjekindel ja positiivselt nõudlik.

Justkui algajale konsultandile mõeldud eksamiküsimusena kõlab küsimus:“ Mis teeb juhist liidri?“. On päris mitmeid juba klassikaks muutunud vastuseid, aga täna pakun lõpetuseks välja ühe Ameerika Ühendriikide kuuenda presidendi, John Quincy Adamsi ütluse:

„Kui Sinu tegevus on inspireerinud kedagi julgelt unistama, rohkem saavutama ja lõpuks kellekski saama, siis oled sa liider.“

Puhu hing sisse, anna tööle tähendus!

Muuseas edukate ja ebaedukate ettevõtete peamine erinevus on pühendunud inimeste arvus.

Edukates firmades on rohkem inimesi täiega eesmärkide kallal, sest need tähendavad kõigile midagi, ei ole mõttetuid ülesandeid ja ettevalmistamata koosolekuid.

Ebaedukates firmades on enamus inimesi küll kohusetundlikult kohal, sest muidu lastakse lahti, aga nad on tihti ametis ülesannetega, mille täitmist juhid peavad tühiseks, aega raisatakse koosolekutel, mis kujunevad mokalaatadeks ning plaane ei jõuta teha, sest kogu aeg on vaja probleeme lahendada.

Öeldakse, et kui sa investeerid kümme minutit kellegi heasse juhendamisse, kes sulle allub, säästad terve tunni. Tulemustele inspireerivaks juhiks saamine on õpitav ja arendatav.

Kristlik müstik Julian laulis 14.sajandi musta katku ajal:“Sind ei taba miski, mis käiks Sulle üle jõu!“

Eks ole! Kui sa juba leidsid selle artikli, siis ei käi sulle üle jõu ka puhuda hing sisse oma meeskonnale. Keskendu võimalustele, sinu meeskonnas on täpselt nii palju andeid, soove ja võimalusi kui palju on inimesi. Tõde on tihtipeale just detailides ja pisiasjad suurtele  tegudele vundamendiks.

Ärka üles, see on Sinu elu!

Juht loob teenindaja?

23.10.2009

klient on kuningas

Klienditeenindajad on tänases Eestis tohutu surve all. Põhjus pole lihtsalt selles, et kliendid on nõudlikud ning närvilised. Kliendid on teenindusprotsessi loomulik osa ja olemasolu põhjus. Teenindaja amet on eestlase alateadvuses saanud väära tõlgenduse. Justkui oleks klienditeenindaja alamat sorti kummardaja. Raske on olla ametis, kui sinu tööst ei peeta lugu

Koolitustel kuulen klienditeenindajatelt, et harva on võimalik tunda ametiuhkust ja sageli hoopis häbi.  Häbi tõttu tahavad põgeneda teenindajaametist kõik, kes saavad, esimesel võimalusel. Hotellide vastuvõtus, restoranides, kinodes jne on klienditeenindajad tihti vanuses 18-22. Uuringud näitavad, et inimene saab tõeliselt edukaks oma ametialal siis, kui 10 tuhat tundi praktikat on seljataga. Nii kaua töötavad Eestis vähesed teenindajana.

Positiivsed erandid, oma ala tõelised professionaalid on olemas. Kuidas nemad siis suudavad erineda, läbimurda ja särada? Vesteldes mitme super profi teenindajaga olen teada saanud, et neil kõigil on olnud karjääri jooksul vähemalt üks väga prof juht, kelle käest on nad oma ametisaladusi, oskusi ja hoiakuid õppinud ning hiljem ka edasi arendanud.

Kati lugu

Selle firma turundusmaterjalid lubasid kliendile unustamatut elamust. Alati korrektne Kati oli võetud tööle ning ta oli tahtmist täis. Väljaõpe toimus juba kogenud teenindaja Anu käe all. Ülemus tuli ka korraks läbi. „Tule siis õhtusse vahetusse, pane oma valge pluus ja must seelik kuni sul veel vormiriideid pole. Ja pea meeles, kui klient sulle raha annab, siis täna!“ Sellega oli väljaõpe lõppenud. Ülemust sai uuesti näha kahe nädala pärast hilisel õhtutunnil. Ta tuli ootamatult. Ülemus vaatas pahuralt ringi, tuuseldas leti taga ja puhkeruumis, piilus tualettidesse ning tillukesse laoruumigi. Kõik oli korras. Kliendid rahulolevad, puhtus ja kord ruumides. Kati oli pisut õhevil, see oli ikkagi tema esimene töö klienditeenindajana ning ta oli väga püüdnud. Huvitav, mida ülemus ütleb? „Issand, vaata, milline sa välja näed! Pluus kortsus.“ vingatas viimaks ülemuse huulilt. Kati vaatas arusaamatuses oma pluusivarrukat. Ta oli triikinud pluusi puhvis varrukaid vahetult enne väljumist ning mantel oli ühe sirge kortsu tõesti peale vajutanud. Rohkem ei öelnud ülemus midagi. Sama pahuralt nagu ta oli tulnud ta ka lahkus. Koos temaga lahkus ka Kati töörõõm ja elevus. Tõsi, pluusivarrukaid jälgis ta nüüdsest alates piinliku hoolega.

Kas me võime oletada, et Kati ülemus suhtus teenindaja ametisse lugupidavalt?

Tundub, et mitte. Inimene, kes teist alandab, ei suuda endassegi lugupidavalt suhtuda. Katil ei vedanud. Tema ülemus nägi teenindajaid madalamat sorti kummardajatena. Olles ise inimene, kes teenindaja ametit väärtustada ei osanud,  ei suutnud ta loomulikult luua teenindajale nii vajalikku ametiuhkust, vaid rahuldas lihtsalt oma ego teenindajaid kontrollides ja kamandades.

Kas juht saab luua silmapaistva teeninduse, isegi Eestis?

Öeldakse, et õnn tuleb enesega leppimisest. Juht, kes tahab luua silmapaistva teeninduse peab aktsepteerima ennast ja õppima nägema väärtust, mida teenindaja loob. Pidulikult väljendades – juht peab ise armastama oma tööd ja teenindaja ametit.

Teiseks on äärmiselt oluline juhi toetav kohalolek teenindussaalis. Kuidas juht räägib klientidest, kuidas käitub klientidega, millist teenindaja käitumist julgustab, mida kiidab, kuidas õpetab – see inspireerib teenindajaid ja määrab teenindussaali õhkkonna.

Kolmandaks on tähtis valida õiged inimesed ja hoolitseda selle eest, et meeskonnas valitseks optimism, hoolivus  ja rõõmsameelsus.

Kokkuvõte

Klienditeenindaja ei ole kummardav teener, kuigi „kliendil-on–alati-õigus-mõtteviis“ ta selleks kipub tegema.

Klienditeenindaja on inimene, kelle professionaalsusest sõltub äri tulevik, sest teenindaja ongi kliendile firma.

Juht  oma käitumisega loob teenindaja. Kas häbeneva, kibestunud ja küündimatu või hoopis oma ameti üle uhkust tundva teenindusprofi – see sõltub sellest, millele juht tähelepanu pöörab, kas otsib pidevalt vigu või tõstab esile õnnestumisi.

Mõtisklus muutuvast ajast, hirmust ja inimestest.

05.10.2009

Mõeldes tagasi möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi algusaastatele tuleb meelde palju kordi kui olen punnitanud vastutuult, küll ägades ja küll rügades. Ise juba seesmiselt viimseni pingul ja pinges, aga ikkagi leides veelgi võimalusi, kuidas üha efektiivsemalt heidelda, halastamatult tuult trotsida, huuled kokkusurutult pressida. Liigse õhu väljalaskmiseks kirudes aeg ajalt maailma ebaõiglust, inimeste libekeelsust ning soovi üksteist alandada.

Aeg ajalt hiilis salaja ligi ka ebaterve hirm, mis tekitas ebamääraseid pingeid, „mis saab siis, kui…“ sündroomi, mille sümptomid, unetus ning kurnatus, tahtsid vägisi võimu omale.

rooma sõdurAllaandmist ei toimunud. Mantrana kõlas mõtetes – peab saama, tuleb lihtsalt veelgi rohkem tööd teha, tuleb leida kasutamata reservid. Anda endast 101%. Abiks ühised väärtused, parem planeerimine, ajajuhtimine, jagatud kalender ja täpne raport, standardiseeritud käitumine, mõõdetav eesmärk.

Hästitreenitud ja distisplineeritud sõjaväed ju liiguvad kiiremini? Võidule. Vahel küll unustades,  mille nimel võideldakse. Mida teha veel, et jõudlus kasvaks? Olin  oma maailma nii sisseelanud, et teisi reaalsusi enam ei osanudki näha. Selle ajastu märksõnad minu jaoks olid kirglik ja pidev tegutsemine, vankumatu tahe, uute võimaluste otsimine. Küllap oli minusuguseid sel ajal palju.

Väliste väärtuste pealetung.

Ja siis tuli buumi aeg. Inimesed lubasid endile rohkem puhkust ja ettevõtluses kulges paljuski meeleoludes, mis meenutasid USA Patendiameti juhi 100.a.tagasi tehitud avaldust – kõik, mis võimalik, on juba avastatud. Paljudesse higi ja vaevaga ülesehitatud ettevõtetesse siginesid uued juhid ja uus mentaliteet. Tööhobused (tihti omanikud ise) asendati paljudel juhtudel paraadhobustega. tsirkusehobusepeaOli ka tööhobuseid, kes ise endile suled külge lasid kleepida ja proovisid moonduda kepsakaks tsirkusehobuseks. Investeeriti riskifondidesse ja oodati rikkuse jätkuvat kasvu. Turg kasvas ja ilus oli olla. Tõsi, tööle ei olnud kerge kedagi leida, inimesed olid valivad. Portjee kandidaadid palusid teha omale pakkumine ja lubasid siis vaadata, kas on piisavalt head tingimused. Tihti juhtus, et alla direktori palga nad nõus kandideerima ei olnud. Ettevõtete treeningplaanides suurenes elamus – ja naerukoolituste osakaal.

Ajajuhtimist sooviti õppida pigem selleks, et oma rikkalik hobidevalik ellu sobitada.  Väga paljud hakkasid iseenda väärtust samastama asjadega, mille omanikuks oldi viimasel ajal saadud.

Paraadhobuste aeg sai läbi.

Paljud on majanduslangusega umbes samasuguse vapustuse läbielanud nagu USA Patendiameti juht 80.aastat tagasi ,saades teada,  kui vähe me tegelikult maailmast ja majandusest teame. Esimene shokk on nüüdseks möödas. Üks minu endine hea kolleeg ja sõber juhtis mu tähelepanu faktile, et paljud inimesed on suures stressis ja kurnatud, aga nad ise ei näe ega mõista seda. Tõelised tunded on maetud nii sügavale, et inimesed ei suuda enam kontakteeruda oma südamega. Sellises seisundis on paljud edukate ettevõtete tublid inimesed – tihti eelkõige juhid. Hinges valitseb sinna sügavale peidetud hirm ja ebakindlus.Tihti süvendavad neid tundeid buumi ajal võetud suured laenukohustused ja mõnel juhul ka kartus, et omanikud vahetavad nüüd kõik paraadhobused jälle välja, tööhobuste vastu.bankruptcy

Isikliku ebakindluse hajutamiseks püütakse olla hästi praktiline – rohkem müüa, kärpida ja ratsionaliseerida.

Ajajuhtimise koolitusi ostetakse nüüd jälle selleks, et olla efektiivsem ja mahutada rohkem tegevusi 24 tundi. Müügijuhtimise koolitusi, et müüa energilisemalt, müüa odavamalt, müüa maha. Palju on veel neid, kes püüavad leida klienti, kellele müüa maha oma ahnusest loodud rämpstooteid, olgu see siis toidu, joogi või mõtete näol.

Kärbitud on  kõikvõimalikud kulud. Tööle võetud või jäätud inimesed, kes on nõus töötama vaid tulemustasu eest. On neid, kes muutuvad hirmust silmakirjalikeks nahahoidjateks. Juhte, kes pakuvad omanikele meelepärast infot, mitte ausat tõde. Poliitikuid, kes teevad odavaid poliitturunduskampaaniaid.

Hirm muudab jäigaks ja loob negatiivsust ning lühinägelikku ahnust. Mille nimel kõik see möll? Et saada tagasi kaotad värvilisi sulgi ning kulinaid…. „Juhtimise ainus eesmärk on võim“, ütles Machiavelli.

Kui mõelda, mis võib olla selle ebakindluse tegelik põhjus, siis tundub, et ikkagi päris palju on inimesi, kes elavad ilma tähenduseta elu. Inglisekeelse sõna meaning algne tähendus oli esitamine või kavatsus. Ilma tähenduseta elu on nagu puhas valge leht, mil pole ühtki lugu jutustada, pole midagi esitamiseks. On vaid ennast imetlev enesekindlus ja loetelu asjadest, mida sa omad.

Just see tähendusetus toob kaasa hirmu kaotada kättevõidetud väline hiilgus ning värvilised suled ja kulinad, aga tähendusetus põhjustab ka letargiat, lootusetust, haigust. Tähendusetus laseb ebatervel hirmul võimust võtta ja meid halvata. Hirmuhalvatuse tagajärjeks on see, kui iga meie liigutust saadavad kahtlused ja mure. Kas ma ikka olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt tugev, et olukorraga toime tulla? Ka see on hirm, mis tekitab paanilise vajaduse kõike kontrollida.

Hirmul on mitmeid maske. Ta võib peita end liigse ettevaatlikkuse maski taha, mis väljendub harjumuses otsida kõigest negatiivset, mõelda võimalikust ebaedust, sellele asemel, et keskenduda edule. Hirm väljendab end ahistuses, mille tulemusena leitakse vigu teistes, kulutatakse rohkem kui eelarve lubab ja kaotatakse mõõdutunne alkoholi tarbimisel. Vahel peidab hirm end aga hoopis otsustusvõimetuse taha ja väljendab end harjumuses kutsuda appi teisi, et nad sinu eest mõtleksid. Inimesed valetavad, sest nad kardavad.

Aeg soosib sisulist muutumist.

Mina näen, et ainus võimalus oma hirmudest ülesaamiseks on enda sisemise väärtuse üles leidmises. Muutumises. Nagu teada on isiksused suhteliselt püsivad ja muutuvad ainult tugeva valu ajendil. Tuleb endale aru anda, et praeguse olukorra valus on peidus võimalus saada selleks, kes sa päriselt oled.

Miks sa punnitad paraadhobusena edasi püüdes avaldada teistele muljet? Avalda endale muljet, küsi endalt, kuhu jäid sinu pärisunistused? Mis sai sinu noorusea soovist saada teadlaseks ja avastada midagi, mis muudaks inimeste arusaamu maailmast, mis sai sinu soovist mängida surematuid teatrirolle, sinu maalimata maalidest ja kirjutamata jäänud romaanist ning  kitarrist, mida sa kunagi mängima ei õppinudki? Kuhu kadus see sportlik teismeline, kes edukalt oma vanuseklassis võistles?

Millal asendus see kõik mugandunud eneseimetluse ja mammona orjusega?  Asendus „eestimatusliku“  sebimisega, tühikargamise ning ärapanemisega?

Veeda üks päev oma elust iseendaga ja vii läbi oma isikliku elustrateegia  päev.

Miks sa tegelikult teed seda, mida sa teed? Mis annab su elule eesmärgi ja suuna? Kas on see oma elatustaseme säilitamine? Piisava hulga raha teenimine? Status quo säilitamine? Kuulsuse kogumine? Või hoopis perekonna loomine, lastelastega mängimine, soov jätta maailma midagi head, mille üle su lapsed võiksid uhkust tunda.Või kui veel nende võimsate ja pisut pateetiliste küsimustega jätkata, siis, mis on sinu pärand järgnevatele põlvkondadele?

Oled võib olla istunud palju tunde firma stateegiat vaagides, kas pole mitte praegu ülim aeg iseenda kurss õigesti määrata?

Oma elu tähenduse sõnastamine annab motivatsiooni ja suuna lisades loovust, optimismi , jõudu ja heaolu. Võib olla tuleb loobuda olemast tegija ja muutuda tagasi olijaks. Mis takistab sul tegemast seda, mida armastad?

Mis on need ideed, millesse jaksad ise nii paljul uskuda, et tahad nende õigsuses veenda ka teisi?

Mugandumine ja vales elamine on hullem kui surm, see on põrgu. Sul on justkui kõik ja sul pole midagi, sest puudub meelerahu, puudub tegelik eneseväljendus. Muuseas Albert Einstein ei saavutanud läbimurret, mitte enneolematu matemaatilise jõuga, vaid loova mõtlemisega kujutledes ennast sõitmas valguskiire ees. Leia üles oma valguskiir, lõpeta uhkeldamine kahe jalaga maapeal olemise üle ning kujutle oma elu sellisena nagu sina tahaksid elada.

Mäletad, mida vastas Kuninganna, kui  Alice olles Imedemaal talle väitis, et inimene ei saa mõelda võimatutest asjadest. Ta ütles, et: „Sul on lihtsalt vähe praktikat.  Sinu vanuses, mõtlesin ma võimatututest asjadest pool tundi päevas, mõnikord jõudsin isegi mõelda kuuele võimatule asjale veel enne hommikusööki.“

Kujutlusvõime on see, mis eristab sind teistest loomadest ja teeb sinust inimese.

Milline on seisund, mille poole tasuks pürgida?meditation-1

Usun, et sobiv nimetus sellel meeleseisundile on kirglik meelerahu. Seisund, mis võimaldab olla elus 100% kohal tundes sügavat imetlust elu avaldusmisvormide mitmekesisuse ja tarkuse üle.  Asjad on vaid selleks, et neid kasutada. Varandus võib tulla ja minna. Sinu väärtus on sinus eneses. Kirglik meelerahu on olemine ja tegutsemine kooskõlas iseenda ja teistega, nautides täielikult oma tööd.

Alistu ja  loobu maailmaga võitlemast ja hakka teda armastama, päriselt. Tähtis on, et sul jätkuks tahet püsida enda valitud kursil ja mitte alla anda kiusatusele ja langeda tagasi väliselt sulgeda kaunistatud, aga sisemiselt hirmunud ohvri rolli.

Ameerika kultuurantropoloog Margareth Mead on öelnud targad sõnad: „Ära kunagi kahtle selles, kas väike grupp pühendunud inimesi suudab muuta maailma. Ainult sellised inimesed ongi maailma kunagi muutnud.“

Aeg soosib sisulist muutumist.

Esimene tööpäev on seotud hilisema tulemuslikkusega.

30.09.2009


Esimene tööpäev uues ettevõttes on täiskasvanu elus sama erutav kui kunagi lapsena oli uude kooli, uude klassi minek.  Uue elu esimene päev. Inimesed alustavad tavaliselt suurte lootuste ning  kindla kavatsusega õnnestuda. Järgnevalt kirjeldan teile kahte tõestisündinud lugu.

Marge lugu

Marge on kutsutud tööle spetsialistiks tuntud firmasse. Ega ta täpselt ei tea, mis teda ootab, aga firma on nimekas ja seetõttu ta eeldab, et küllap on kõik läbi mõeldud. Pärast mõningast ekslemist ja parkimiskoha otsimist õnnestub Margel auto parkida  ja ta siseneb hoonesse.

Marge annab kella, ta lastakse sisse. Ta esitleb ennast ja ta juhatatakse tema tuppa, tühja laua taha. Punkt. Edasi ei toimu midagi. Aeg läheb ja Marge tunneb kerget segadust. Kas peaks  ta  ise minema ennast tutvustama, küsima töövahendeid, tuletama juhile meelde, et ta on siin…aconfused baby face

Marge peas keerlevad pahaselt mõtted:   “Miks nad mu üldse tööle kutsusid? Kas kedagi üldse huvitab, et ma tulin?“  Marge on pettunud ja tema hinges ärkab kahtlus. Lõpuks tuleb juht ja kohmab:“ Ahaa, Sa oledki siin. Oota veel veidike, mul on veel mõned tähtsad kohtumised, siis räägime.“ Marge tunneb üha selgemini, et ta on võetud tagavaramutrikeseks, keda esialgu ei osata kuskile kruvida.

Marge töösuhe jääb selles ettevõttes lühikeses ja on täidetud rahulolematusega. Kuigi tema tööga ollakse rahul, saadab tema karjääri pidev sisemine rahutus  ja ebakõla tunne.

Mari lugu

Mari on kutsutud tööle tuntud firmasse spetsialistiks.  Mari pargib auto kohale, millest talle töölelepingu sõlmimise ajal räägiti ja siseneb pool tundi peale tööpäeva algust majja. Nii on kokku lepitud. Annab kella, lastakse sisse ja teda võtab vastu tema uus juht.  Sissejuhatuseks tutvustab juht Marile sõbralikult naeratavat vastuvõtu sekretäri.

happybabyfaceEdasi minnakse Mari uude kabinetti ja talle antakse üle tema tulevane töökoht koos varustusega. Ja üllatuseks on Mari laual  värsked maasikad! „Et sisseelamine magusamaks muuta“, ütleb juht naeratades. Järgneb tutvustusring, kus Marile tehakse majatuur ja tutvustatakse  töötajaid. Meeldiv on see, et Marile, kui uuele inimesele tutvustatakse tema uusi kolleege ja antakse teada, kes on kes. Vahel juhtub vastupidi, uut tutvustatakse vanadele olijatele, aga uustulnuk ise ei saa midagi teada. Edasi vaatab Mari koos juhiga üle tema sissejuhatava koolituse plaani ja juht räägib ootavatest tööülesannetest ning sellest, milliseid tulemusi ta Marilt ootab. Marile on kokku lepitud kohtumised inimestega, kes aitavad juhatada  sisse tema töötamise selles ettevõttes. Juht teeb ettepaneku minna koos lõunale.  Mari tunneb, et teda on oodatud. Just teda, Mari!

Mari töötab motiveerituna selles ettevõttes aastaid ja teeb edukat karjääri.

Esmamulje loob suhte iseloomu

Teeninduses on kuldreegel, et mulje tekib esimeste sekunditega ja võib otsustada kogu tulevase suhte olemuse. Mõned ütlevad, et kulub kolm sekundit, mõned väidavad, et seitse, aga keegi ei eita, et suurepärase kliendisuhte aluseks on juba esimestel sekunditel tekkiv mulje.

Sul võib kuluda 3 sekundit nõmeda mulje jätmiseks ja 3 aastat, et seda muljet muuta.

Esimene tööpäev on tähtis!

Suurepärase töösuhte kujunemisel on tegelikult samad kuldreeglid, mis teeninduseski.

Uue töötaja vastuvõtmisest ja juhi isiklikust tähelepanust kujunevatest muljetest laotakse vundament tulevasele pühendumisele või siis seanaha vedamisele.

Kui sa soovid saavutada silmapaistvaid tulemusi, siis alusta siseringist. Olen märganud, et inimesed, kes on esimesel tööpäeval tähelepanu ja hoolega vastu võetud, leiavad hiljem jõudu pühenduda eesmärkide saavutamisele märksa sagedamini kui need, kes on lihtsalt uksest sisselastud.

Kui Sul pole aega uue inimesega tegeleda, siis vaevalt tal hakkab olema aega panustada kogu oma energia ühise eesmärgi saavutamisele. Kooskõla juhtimises eeldab hingekeelte puudutamist. smiling-planet-earth-cartoon-2-thum

Maakera on ümmargune – kõik mis teed, tuleb sinu juurde tagasi!

Üks keskmine kavalpea mõtleb ikka, kuidas teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

15.09.2009

14.septembril 2009 kirjutab Rein Sikk Eesti Päevalehe veergudel, et teenindajad hävitavad Eesti maine. Teenindus on nii kehv. Mida kehv teenindus tähendab? Kui öeldaks, et Eestis on kehv riisikasvatus, siis oleks see mõistetav ja loomulik. No pole meil õigeid tingimusi. Aga klienditeenindus. Mis eesti inimestel siis viga on?

Artiklid ja sõnavõtud kehva teeninduse teemadel on sagedased. Nüüd siis toodi mängu riigi maine, mis teenindajate halva ja hoolimatu käitumisega rikutud saab. Kas Eestil on kunagi olnud sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava kultuuriga riigi maine? Mulle tundub, et pole. Omariiklus on olnud ajas nii lühike, et vaba inimene pole jõudnud välja kujuneda. Ega aeg üksi ei aita. Pikem periood võib negatiivseid tendentse pigem süvendada.

Mulle on alati tundunud, et teenindusteema on palju laiem kui seda tavaliselt tõstatatakse. Teenindajad on lihtsalt oma ameti tõttu pideva luubi all, aga kas meie omavaheline suhtlemine väljaspool seda nö ametliku teenindust on teistsugune? See paljukirutud teenindus pole ju muud kui meie omavahelise suhtluskultuuri ja tõekspidamiste ning väärtuste ilming.

Paaril korral olen kuulnud juhtival positsioonil inimeste suust uhkusega lausutult, et ega eestlane polegi mingi teenindaja, neid võiks Taist sisse tuua. Meie, eestlased oleme liiga „kavalad“, et teenindada. arrogant-727269

Üks keskmine kavalpea mõtleb ikka, kuidas teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

Kibestunud teenindaja leiab endale lohutust tõdemises, et selle palga eest rohkem ei saagi ja üldse, kes see minust siin hoolib ja minu arvamust küsib. Kibestunud kiuslikkus on omamoodi nagu mürgi joomine lootuses, et selle tagajärjel sured mitte sina, vaid sinu vaenlane, see, kelle sa oled mõelnud vastutavaks oma olukorra eest.

Mis on teenindamine? Kas lihtsalt toidu, joogi, riiete ja teenuste meieni vahendamine. Mulle meeldib rohkem mõelda, et teenindamine on iga tegevus, mille tulemus on suunatud teisele inimesele.

Meie ametialane ja eraeluline suhtlemine üksteisega igapäevaselt ongi kaasinimese teenindamine ühel või teisel moel. Meie omavaheliste suhete kvaliteet määrab meie elukvaliteedi.

Oma külalislahke kodu loomiseks ei palka ju Taist inimesi, kodu õhkkonna loomisega tuleb ikka pererahval endal hakkama saada.

Kui me ise tunnistame, et oleme rahvusena kehvad teenindajad, siis sama hästi võiksime tunnistada, et meil on halvad kombed ning õhuke kultuurikiht endiselt pärisorjaliku oleku katteks. Aga see tunnistus meile ju ei meeldi!

Kui me hambad ristis üksteisele vaevalist suhtlust pakume, siis see on ju meie enda valik. angry_facelapsElu, mille me hambad ristis ära elame.

Kui me lepime sellega, et meil on kehv klienditeenindus, siis teisisõnu lepime me sellega, et oleme tuimad kombetud inimeseloomad veel 21.sajandil. Inimeste kombed ja käitumine on oluliseim osa kultuurist või mis?

Mida siis teha, et olukorda muuta? Kuidas luua sõbraliku, inimestest hooliva ning iga inimest ja tema panust väärtustava riigi maine ja seda hoida?

Meil ikkagi tuleb tegelda Eesti ühiskonna väärtuste arendamisega laiemalt. Margit Sutrop on kirjutanud, et väärtusi, mida mõjutada tahaksime, võib olla erinevaid. Vasakpoolsed võivad öelda, et meil on puudus sallivusest ja solidaarsusest. Parempoolsed leiavad, et ettevõtlikkust ja loovust on liiga vähe. Kokkuvõttes näitab see ikkagi, et väärtuskasvatuses on midagi puudu.

Ma usun, et väärtuskasvatusküsimustes on nii vasak- kui ka parempoolsetel õigus.

Iga üksikisik saab juba praegu olla ise see muutus, mida ta tahab maailmas näha.

Iga teenindusettevõtja saab võtta vastu otsuse muuta oma ettevõte Eesti mainekujunduse lipulaevaks. Homsesse päeva vaatav juht peab suutma leida võimalused oma inimeste pidevaks arendamiseks. Võtma vastutuse, nägema kaugemale kui kärpimisest tulenev lühiajaline kasum.

Rosa McBeath-Canter Harvard Business Schoolist on öelnud: „Edukad ja edasijõudnud inimesed on reeglina ka osavad muutujad …”

Eestlane pole kehvem ega parem ühestki teisest rahvusest. Oleme olnud paindlikud ja kiired muutujad.

Ellujäämine nõuab uuenemist.leadershiptaim mehe käes

Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna.

12.09.2009

Jumalad määrasid valelikule Korintose kuningas Sisyphosele kõige hullema karistuse, mida võib välja mõelda – ta pidi allmaailmas veeretama hiiglaslikku kivi järsku mäkke. Igakord, kui ta tippu jõudis veeres kivi oma raskuse tõttu müdinal alla tagasi ning Sisyphos pidi alustama uuesti.

Mis on selles karistuses hirmsat? See karistus on karm, sest väga piinav on teha midagi, millel puudub mõte, eesmärk ja seetõttu ka tulemus. Pole hirmsamat karistust kui lootusetu töö. Alustada jälle ja jälle ilma võimaluseta pääseda oma kohustusest ning nägemata väljapääsu.

sisyphus-myth-300x295On inimesi, kes elavad oma elu ja teevad oma tööd Sisyphose kombel hambad ristis veeretades oma kivi. Vahel kibestunult, vahel lootes, et ükskord see kõik lõpeb ja saab puhata. Lootes, et juhtub ime ja kivi jääbki mäetippu seisma ning su töö on tehtud, sa oled vaba.

On juhte, kes Vana-Kreeka jumalate kombel on oma töötajatest teinud Sisyphosed määrates nad igavesti mõtetut kivi veeretama. Need on juhid, kes pole pidanud vajalikuks töötajatele öelda, mida nad ootavad, kuhu ettevõtte liigub, millised on vajalikud tulemused. Sellised juhid kurnavad töötajaid koheldes neid kui mutrikesi, kes  vahetakse välja uute veeretajate vastu kui keermed kulunud on.

Tegelikult on päris lihtne kogu meie elu Sisyphose kiviveeretamiseks mõelda. Näha rutiini, tunda tühjust ja oodata seda lühikest õnneliku puhkehetke kui kivi on oma teel mäest alla ja sina talle järele vantsid.

On ka teine võimalus. Loobuda Sisyphose kombel illusioonist, et kivi võiks ühel päeval mäetippu pidama jääda. Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna. Tundub absurdne?

Maailm pole tingimata selline nagu meile tundub. Taju ei ole reaalsus. Jumalate karistus mõjub sunnitööna ainult siis kui me otsustame sellest niimoodi mõelda.

Igal ühel on oma koorem vedada ja ainus erinevus inimeste vahel seisneb selles, millest keegi mõtleb ja mida tunneb kui  oma koormat veab.

Iga samm on uus, igas liivateras on maailm ja see, mida vead on ju sinu oma koorem. Sa võid vedada seda armastusega nautides iga oma sammu. Sa või veeretada oma kivi tundes vaikset rõõmu igast hingetõmbest märgates enda  ümber elu väikseid ja imetlusväärseid nüansse.

Sa saad tugevamaks ja muutud osavaks, sa leiutad uusi kiviveeretamise mooduseid, sa suudad esitada endale väljakutseid ja kiita end saavutuste eest. Sa õpid tähistama aina kauem kestvaid hetki, mil kivi suudab mäetipus püsida…  Ja olles selle teekonna iseendas läbinud, leiad sa tahtmist ja jõudu, et oma meeskonnale rääkida, miks see koorem on tähtis, miks see mägi on eriline, miks see tipp tuleb alistada ja rõõmustada koos, kui see saab tehtud.

Muutes mõtlemist muutub elu.

Sa võid oma kivi veeretada õnnelikuna.freedom

Vabadus ei pruugi seisneda võimaluses käed taskus minema jalutada.

Vabadus võib olla oma kivi jätkuvas veeretamises. Armastusega.